Meenub ka mõnigi kohtumine oma tulevasega Long Islandilt, kes siiski jäi veendumusele, et tegelikult olime varem kohtunud Kotkajärvel Kanadas.
Vahepeal oli käidud ning lauldud kas üksinda või Torontost kaasatulnud sõpradega – Heli, Reet, Urmas – ja siis uuel sajandil pillimeestega nagu Charles ja Lembit. Kohapealne muusik Linda Männik-Richters oli käesoleva sajandi leid, kellel selge klaver, klarnet ning flööt.
Seekord mainib Andres Simonson, et olen kohal lihtsalt kitarri saatel. Pole talle öelnud, et kohalik lauljatar kodumaalt võib vabalt mõne laulu juures kaasa lüüa. Siinjuures võikski nimetada, et Lakewoodi Eestlaste Ühingu esinaine on ka tulnud Eestist. Helica DeShaw väidab, et elab juba 17 aastat Ameerika pinnal. Nii näeme, kuis ex-pagulasi on kogukondlikus vaimus hakanud asendama nii kohapealne noorem põlvkond kui ka kodumaised kaaseestlased.
Oluliseks jääb publiku soov ise ka laulma tulla, nagu tehakse Toronto Eesti Majas ja Ehatares ning Eesti Kodus. Peatselt kohale kantavad lauluvoldikud kajastavad Eestis au sees seisundis merekultuuri aastat, nagu demonstreerisid hiljuti Tartu College'is Matvere ja Raun, ja veel olulisem, isamaalisi laule loodud enne taasiseseisvumist, mille 25. aastapäeva tähistame meie neil päevil, see tähendab kaks nädalat enne Lakewoodi sündmust.
Mida siis aga tähendab Lakewood? Kogukondlikku koostöö vaimu ja eesti laulu. Lakewood, ahoi!
Andres Raudsepp
