Hirvepark, milles möödunud nädalavahetusel leidis aset üks laulupeo ettevalmistuslikke avatakte, paikneb Toronto kesklinnas. Deer Park Christ Church ju sellist nime kannab. Asjatundlikuks ja entusiastlikuks juhendajaks oli laulupeo kunstiline juht Heli Jürgenson.
Veterani nimetusel on auväärne kõla, mida varjutab nukruse sordiin. Sõjaveteranid käivad korra aastas oma ristide ja medalitega ehitud paraadmundreid tuulutamas. Lahingus neist enam suurt kasu ei ole. Ka lauluveteranide pärisosa on kontsertsaali või harjutusruumi taganurgast jälgida, kui vahvalt nooremad koorilaulujüngrid ilma nendeta toime tulevad.
Mõistus manitses kodus püsima ja tuletas pidevalt meelde, et tema puudumine ei tekita vähimatki kahju LaLaLa-nimelisele õpitoale ega suvisele laulupeole. Süda jonnis vastu, et proovi jälgimiseks on Helilt luba palutud ja saadud.
Tänase veterani siseilmas heitlesid vastakad tunded ja meeleolud. Kohalik Hirvepark, kus kahepäevane õpituba aset leidis, paiknes tema pesapaigast küllaltki kaugel ja ilmataat saatis sünoptikute suu läbi hoiatavaid sõnumeid. Mõistus manitses kodus püsima ja tuletas pidevalt meelde, et tema puudumine ei tekita vähimatki kahju LaLaLa-nimelisele õpitoale ega suvisele laulupeole. Süda jonnis vastu, et proovi jälgimiseks on Helilt luba palutud ja saadud.
Südame hääl jäi lõpuks peale nagu ikka. Pühapäeva hommikul, kui aknast ühtki hange ei paistnud, loovis veteran oma päevinäinud ja mõõdukalt mõlgitud plekkruuna maanteele. Parkis eestipärase nimega pühakoja läheduses auto ja pärast vaevalist turnimist libedal kõnniteel leidis ka vastava sildiga ukse. Hiilis kõrvaluksest harjutusruumi, kus käis intensiivne tegevus, mis võimaldas tal esiotsa nähtamatuks jääda ja laulupeolikus õhkkonnas mõnevõrra koduneda.
Tavapärasest tunduvalt erinev atmosfäär süvenes, kui kuulutati välja tunnipikkune lõunavaheaeg. Veterani isoleeritusele tehti järsk ja rõõmsa äratundmismaiguline lõpp. Terekäe toojaid oli korraga palju ja kõik näod ei olnudki tuttavad. Kogu olemusse valgus imeväärne teadmine, et sind on märgatud ja otsemaid omaks võetud. See on iselaadne ja kirjeldamatu tunne, mida suudab tekitada ainult laulupeolik tuhatkordselt võimendatud vennaõelisus.
Üle harjutusruumis sagijate peade tekkis kohe ka silmside Heliga. Rõõmus vastastikune lehvitus pühkis olematuks kuusteist vahepealset aastat. Just nii kaua tagasi toimus Eesti Majas samalaadne üritus. Keskustelus kunagiste kaaslauljatega kujunes vajadus nende hulka istumiseks kuidagi endastmõistetavaks. Veteran otsustas paluda Heli nõusolekut lubadusega mitte häält teha. Nii vana mees teab ise, mida ta tohib ja mida mitte, vastas juhendaja vandeseltslaslik pilk.
Teab muidugi, kuid teatud olukorrad tekitavad soovi meelevaldselt reegleid muuta. Kui veteran ühe silmaga naabri noodiraamatusse piilus ja teisega koorijuhti jälgis, pidasid laulukihk ja enesekriitika ta hinges üsna ägedat võitlust. Õnneks enesekriitika võitis. See võimaldas keskenduda olulisemale ja veenduda, et laulupeo korraldav toimkond on kunstilise juhi valikul haruldaselt hea valiku teinud. Heli on kaugelt enam kui koorijuht. Ta on võlur.
Kui ettevalmistused kuulutati lõppenuks ja harjutusruum kohandati kontsertsaaliks, lahkus veteran kooririvist teadmisega, et ka tema ekskursioon kunagisele muinasmaale on seks korraks läbi. Ta jättis oma elevil kaaslased kindlakäelise lauluhaldja hooleks ja astus õue, põu laenatud lühirõõmudest pungil. Autot käivitades viirastus talle, kuidas kohalik laulupeo ühendkoor saabunud publikule vastu heliseb. Ja Heli-seb.
Kodutee oli piisavalt pikk, et mõtted võisid veel püsida pühapäevas ja hoidsid argist maailma eemal. Meenus intervjuu, milles Heli oli oma usutlejale kinnitanud, et laulupidu kasvatab Eesti kaitsetahet. Kui õige! Meile on pidevalt sisendatud teadmist, et eesti rahvas on end vabaks laulnud. Kuid saavutatud vabadus vajab ka hoidmist ja see on kordades raskem. Laulupeol kasvab meie rahvuslik iseteadvus nii laulukaare all kui ka väljakul publiku hulgas. Tajudes, kui kardetavas läheduses Eestile vaenukired praegu möllavad, on see ülimalt vajalik.
