Laulikutest

Maestro Toi oli ka taskulauluraamatu koostanud, mis toimetati trükki juba aastal 1953, lihtsa nimega, „Laulik“. Kordustrükk 1967. aastal. Väärtuslik ja mitmeti ühele lauluvennale, kes dr Toid hindas, asendamatu. Huvitav, kuidas lapsepõlves, nooruses õpitu on palju pähe jäänud. Ka hiljem lauldud, nagu TEMi raudvara. Kuid keskeast peale ei jää kõik meelde. 

Ei mäleta aega, mil ei osanud lugeda. Nii raamatut kui ka nooti. Vist geneetiline, vanaema oli klaveriõpetaja, isa laulumees, minu TEMi aastatel, enne kui ta tagasi Eestisse kolis esimesel võimalusel pärast taasiseseisvumist, laulsime vahel duette. Tema teist tenorit, mina esimest, tulemused siis meie laste üllatuseks. 

Lembitu lipkonna tublid nuiamehed, vanemskaudid koostasid ja trükkisid samuti taskulaulikuid, rõhk muidugi skaudi- ja laagrilauludel. Esimesele laulikule (1973) anti tore nimi „Piuks“, teine (1976) oli „Ööbik“. Jämesäär, skm Heino Jõe oli eriti viljakas skaudilaulude loomisel. Sõnas, helilooja ta ei olnud, laenas populaarseid viise. Teoses „Jämesääre jäljed“, väga väärtuslik skaudiõpetusele, noortekasvatusele pühendatud raamat, on neid laule olemas. Skm Evald Oder lõi ka ohtralt laagrilaule. Tuleb ka lisada Enno Aguri skautmastri väitekiri, mis keskendub Jämesääre tõlgetele ja lauludele. See ka oma kogus olemas. Allakirjutanu tunnistab, et sai loodud 15 aastat tagasi Newfoundlandil toimunud Lembitu isade ja poegade talilaagri (võttis aset Blow Me Down platool) laulu sõnad, „Puhu mu pikali“ viisil „<I>We’ll rant and we’ll roar (like true Newfoundlanders“</I>. Laager lauluta pole ju laager.