Aga nigu laul lahti lüiakse, siis on eesti rahvas äkiste ühel meelel ja õiskab nii, et tuul jätab puhumise ja päike unustab looja minna. Vähemalt vanaste oli minu mäletamist mööda nii ja Ärman kinnitab, et praega pole midagi teisiti. Tema ju käib ja liigub ikke ringi ja laulu see poiss armastab.
Täna oli poiss kangeste õhinat täis, sest oli just tuld ööbikute laulu kuulamast. Need linnukesed on juba nii jultund, et ei otsigi enam mõisa aeda ega toorest toomingat, vaid lendavad Eesti Maja lahti unustet uksest sisse ja lõõritavad nii et küll saab. Eks nad sisse pääsemiseks ikke vähe kavalust kasutasid kah. Kõik olid old mereröövli moodu rõivis, must lapp silma peal ja kiiker kaenlas, kes nisukestele julgeb sissepääsu keelata. Laeva oli kah püüne kohal nähtud, verine plagu ja surnupealuud puha olemas.
Aga nende suleliste röövlite ulgas oli old veel üks tenuriäälega isane ööbik, kes ei pidada eesti keelt mõistmagi, ema pole õpetand, aga nüüd näe tuleb ja laulab varsti peris üksipäini eesti keeles eesti rahvale. Ärman lubas kindla peale kuulama minna ja ässitab teisi kah.
No ja siis on ju Seedriorus jälle suurem laulmine tulemas. Kõik ööbikud ja lõokesed ja tihased on kampa löönd ja laulavad ühe ääle peal, võibolla on varesed ja arakad kah ulka võetud. Muist pidi lausa üle mere kohale lendama.
No ja siis tuleb seal läänekaldal vägev pidutsemine, aina lauluga. Eks nad saada seal üht-teist muud kah korda, aga laul on peaasi. Tulevaasta on aga Eestimaal see kõikse võimsam asi, peris laulupidu. Selle nimeks pidada olema Aja puudutus, Ärman teadis kõnelda. Ilusa nime on nad otsind, aja puudutus on ikke palju etem kui ajapuudus, mille üle siin kõik aina kaebavad.
Kui Ärman ära koju läks, jäin ma üksipäini selle laulu sõnade pääle mõtlema, mis nad olla selle laulupeo jaoks teind, et „puuduta mind oma tulise palgega, oma silmade sinimustvalgega”. Ja siis ma sain aru, et noored eestlased pole meist vanadest viletsamad ühti, kui nad sedaviisi laulda oskavad ja tahavad.
Kargu Karla
