, kuhu Red River sel aastal soovib liikuda) eriti mõtelnud katastrofaalsetele tulemustele, inimeste vara rikkumisele, kodudele suure kahju tegemisele.
Nüüd aga peaks. Eriti, kuna kellelgi pole hetkel aimu, kui palju võivad maksma minna korrastustööd, mõni julgem kommentaator on arvanud, et arve võib isegi miljardites olla. Ning see on ainult Calgarys, kus 75 000 inimest olid sunnitud kodunt lahkuma ja hokiareenil Saddledome'is oli vesi kümnenda rea istekohtadeni tõusnud. Rehkendan hokitelevaatajana, et see oli vähemalt neli meetrit vett. Alberta väiksemates linnades ja asulates on olukord veelgi akuutsem. High Riveri linnakeses, elanikkond 13 000, on linnapea ja politsei hädas, kuna kõik linnaelanikud pole kodunt lahkunud, on oht seal suur. Ja Medicine Hatis võib sama toimuda, taevataat pole veel otsustanud albertalaste nöökimisest loobuda, olukord võib isegi hullemaks kujuneda kui Calgarys.
Mis jättis mu suu ammuli, oli Wendy Mesley poolt juhitud arutelu, miks Kanada kindlustusfirmad – nagu pangad jubagi ülirikkad – pole seaduslikult kohustatud üleujutamiste, tulvavete poolt tekitaud kahjusid oma kundele korvama. Olen alati naernud, et need kindlustusfirmad keelduvad tunnistamast, et nö Acts of God, ootamatud loodusõnnetused, mis toimuvad üha sagedamini pea igas maailma nurgas, pole nende poliiside all kaetud.
Kuid tavalisele inimesele ei anta hüpoteeklaenu – milleta on pea võimatu $542 174 (mais keskmine Toronto hoone hind) või isegi 350 000 dollarit maksvat elamut ostagi – kui pole kindlustust. Just nagu autoga ei tohi sõita kindlustuseta, on lihtsurelik plindris. Ülijõukaid on muidugi, kellele selline hind on köömes, kui otsustada Toronto Stari laupäevase Homes and Condos osa järgi (5 000 ruutjalane penthouse-korter 12.7 miljoni taala eest osta? Palun väga!)
Ja on loendamatuid inimesi, kes on pärast tulekahju majas või autoavariid, pidanud võitlema kindlustusfirmadega, et mingit kompensatsiooni kahju eest saada. Tihti võivad need protsessid aastaid kesta. Ning mida teha, kui auto on soss, maja maha põlenud?
Teame, et rikastel on oma reeglid, nad ei ole nagu meie. Kuid nüüd, Alberta ajalooliselt suurima looduskatastroofi taustal, mitte maksta keskklassikodanikule kahjud välja, on hämmastapanev.
Riik, st maksumaksja, ei peaks olema see, kes ulatab abikäe. Kindlustusfirmad, kelle aastakasumid on hirmuäratavalt suured, kelle presidentide ja suuremate ninade aastatasu stratosfäärselt kõrge, ei tohiks nii lihtsalt pääseda kohustustest oma kundede/klientide vastu. Ümarlaud arutas, kas riik peaks sätestama seaduse, mis nõuaks kindlustusfirmadelt tulvavete poolt tekitatud kaoseid kinni maksma. Kuid nagu ikka tarkade inimestega, kes teleekraanile jõuavad, ei julgenud keegi isiklikult seisukohta avaldada, jäädes neutraalsuse piiridesse, tunnistades aga, et riik peaks seda kaaluma.
Ning alles algas USAs orkaanihooaeg, mille järelkajad tihti jõuavad ka Kanadasse, tavaliselt vaid suurte tormidega, aga idarannikul, eriti augustikuus, pahandust tehes.
Ehk on taevataat inimeste peale pahane, et oleme keskkonda reostanud, hooletult Gaiaga ümber käinud? Miks ei võiks aga ta siis lasta valla oma tusameele pankade ja eriti kindlustusfirmade vastu, kes on ilmekalt demonstreerinud, et neid ei huvita sugugi, kuidas Joe Canucki käsi käib, kas ta isegi väärib tähelepanu. O Canada, indeed.
Tõnu Naelapea
