Kaalugem 18. sajandi lõpu prantslasi, kes kuulsalt ronisid barrikaadidele ja kukutasid monarhia. Riigi hümn La Marseillaise, mille kuulsad sõnad Allons enfants de la patrie (tõlkes tõuske üles – ehk täpsemalt lähme – isamaa lapsed) loodi sellel keerulisel ajal. Kuid revolutsioon ei lõppenud rahva võimuga, vaid hoopis Napoleoni keisririigiga. Teadagi järgnesid tohutud sõjad, ei mingit uut korda, ei mingit vabadust, võrdsust, vendlust – mis on sealse demokraatia lipulause.
Protesteeritakse paljudel põhjustel. Nende hulgas rahva pahameel seoses elukallidusega. Kuid seda on igas heaoluriigis tunda. Tuuakse samuti esile avalike teenuste allakäiku, nende seas haridussüsteemi ja lodevat bürokraatiat. Kuid rahulolematus elatustasemega ja uluaseme hindadega ei ole viinud mujal mässamiseni.
Kommunism ja töölisliikumine, ametiühingud kinnitasid Prantsusmaa sisepoliitikas jõuliselt kanda pärast Teist ilmasõda. Mitmeid suurlinnu on valitsenud kommunistid. Ametiühingud on saavutanud isegi heldete Euroopa standardite järgi erakordselt palju. Nende hulgas lühemad töönädalad, kõrged palgad ja sellised hüvised, mida siin mandril küll ei jagata.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
