Suurepärane mälu, lai silmaring ja võrratu sõnaseadmisoskus on teinud temast armastatud muusikakommentaatori, kelle raadio- ja telesaateid naudib lai auditoorium. Ja mis eriti haruldane – aktiivse pillimehena on ta mänginud mitmes ansamblis koos legendaarsete muusikutega nagu John Pori või Raimond Valgre ja neist ka raamatuid kirjutanud.
Ojakääru enda elulugu on samuti nagu filmistsenaarium. Ta õppis Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis, mis oli üks ennesõjaaegseid eliitkoole. Praegu seisab selle Kuninga tänava koolimaja ees Paul Kerese monument. Kuna Ojakääru sünniaastaks on 1923, siis mobiliseeriti ta saksa sõjaväkke. Need klassikaaslased, kes olid sündinud aasta varem, 1922, mobiliseeriti vene sõjaväkke. Osa poisse valis metsavendluse tee.
Võib arvata, missugused meeleolud pärast sõja lõppu, nüüd juba Eesti NSV-s, valitsesid. Tänaseks on sellest palju kirjutatud ja filmegi tehtud. Jääb vaid imetleda neid inimesi, kes on sellest ajast läbi tulnud ning teo- ja elutahte säilitanud. Olnuks ju palju lihtsam käega lüüa ja ennast surnuks juua, nagu muusikute seas paraku paljud tegid.
Ojakäärul õnnestus ka konservatooriumi õppima pääseda. Seda suuresti tänu Eugen Kapi toetusele, kes oli tollal poliitiliselt tehtud mees, NLKP Keskkomitee liige. Ivalo Randalu sõnul päästis Eugen Kapp ära mitmeid muusikuid, nende seas ka oma isa Artur Kapi, kes oli avalikult eestimeelne ega varjanud seda. Artur Kapp sai Suure-Jaanis hakkama hulljulge teoga – tõmbas Eesti Vabariigi aastapäeval oma kodumajale sini-must-valge lipu. Selle vägiteo tagajärgede silumine nõudis suuri jõupingutusi.
Konservatooriumis ei saanud Valter Ojakäärust küll Eugen Kapi õpilast. Ta õppis algul Mart Saare, hiljem Heino Elleri juures. Ojakääru juubelikontserdil kõlas maestro enda laulude kõrval ka Raivo Tafenau improvisatsiooniline Ballaad, mille ta pühendas Valter Ojakäärule „Papa Valteri sünnipäevaks”. Mängis ju Ojakäärgi pikki aastaid just saksofoni ja on kirjutanud ka raamatu „Sirp ja saksofon”.Tänapäeval on raske uskuda, et olid ajad, mil saksofoni peeti „ohtlikuks pilliks” ja see koos džässmuusikaga üldse ära keelati.
Sünnipäevakontserdi tõeliseks pärliks oli Liisi Koikson. Tema kummastav hääletämber ja minimalistlik esitusmaneer tõid Ojakääru lauludest „nähtavale” põnevaid nüansse, mida nendes paljukuuldud lauludes pole varem märganudki. Raivo Tafenau oma ansambliga sobitus suurepäraselt sellesse harukordsesse atmosfääri, mis Liisi
Koiksoni hääle toimel väikesesse kunstimuuseumi saali loitsiti.
Sünnipäevakontserdi lõpuks esitasid Liisi Koikson ja üllatusesineja Ivo Linna Ojakääru kõige esimese laulu „Õhtu rannal”, mis on ka Valteri enda lemmiklugu, nagu ta Urmas Otile antud teleintervjuus kinnitas. Seda pikka intervjuud sai näha-kuulata samal õhtul ETV2 kanalil. Lisaks Urmas Oti saatele näidati TVs Tähelaeva saadet, mida juhtis Margit Kilumets ja ühte vana kontserti Ojakääru lauludest, kus esinesid Georg Ots, Heli Lääts, Helgi Sallo jt. Neile vahele sai vaadata ühte lõbusat muusikafilmi rockenrollist, mille stsenaariumi autoriks on Valter Ojakäär ja kus nooruke Olav Ehala oma koomikuandeid ja nooruke Ivo Linna koos Rock Hotelliga oma suurepärast stiilitunnetust demonstreerisid. Valter Ojakäär suutis mu peaaegu viieks tunniks teleka ette naelutada, sest kõik saated olid niivõrd põnevad.
Sirje Vihma-Normet
