Lembit Avessoni muusikaga tutvusin ma tänu Pärnu KEKi kammerorkestrile, kes käis 1990.a Torontos esinemas. Pärnakate kammerorkester oli esimene orkester, kes kodu-Eestist Kanadasse esinema sõitis ja Redeemeri kirik oli kuulajatest tulvil – publiku seas jäid muusikutest kohe silma Roman Toi, Kaljo Raid ja Lembit Avesson. Pärast kontserti kinkis Avesson dirigent Ilmar Tõnissonile ja kammerorkestrile oma Cembalo-kontserdi partituuri. Kammerorkestri 10.a juubelile pühendatud kontserdil Pärnu Koidula-kooli hea akustikaga saalis tuli Avessoni kontsert ka 1991. aastal ettekandele. Solist oli Valdur Roots (sedapuhku klaveril, mitte cembalol), dirigeeris Ilmar Tõnisson. Kohal oli ka Eesti Raadio, kes tegi kontserdist lindistuse, mille Avo Hirvesoo hiljem Torontosse Avessonile viis. Meenub, kui vaimukalt oli Avesson oma oopuses kasutanud laulukest „Aia taga, tiigi ääres…“. Selle laulu teema tunneb ära iga eestlane. Avessoni tänukiri Ilmar Tõnissonile professionaalse lindistuse eest lõppes väikese kommentaariga: „Loodan, et teil oli lõbus mu kontserti mängida!“
Lembit Avessoni loomingu propageerimise on võtnud oma südameasjaks organist Ene Salumäe, kes tutvus Avessoni loominguga alles pärast helilooja surma. Toomkiriku kontserdi avalooks oli pidulik oreliteos „Processional“, mille Avesson kirjutas 2007. aastal Toronto Vana-Andrese kiriku jumalateenistuse jaoks, kus Andres Taul pühitseti E.E.L.K. peapiiskopiks. Ene Salumäe tutvus Avessoni loominguga sai alguse just sellest heliteosest. Ene kirjutab Toomkiriku kontserdi kavalehel: ,,Sündmused, mis said alguse maikuus 2013 Toronto Vana-Andrese kiriku oreli juures, kui tutvusin Avessoni oreliteosega „Processional“, hakkasid hargnema enneolematuid, kohati põnevusfilmi stsenaariumlikke teid mööda. /…/.“ Kaheteistaastase tegevuse kulminatsiooniks oli Lembit Avessoni käsikirjade saabumine Eestisse muusikamuuseumisse ja tema matmine Metsakalmistusele 2022. aastal. Sealt alates algas Enel töö Avessoni partituuridega, mille esimeseks tulemiks oli 10. jaanuari kontsert Toomkirikus, kus kõlasid 14 Avessoni muusikateost. Kavas on Avessoni looming kirjastada, et see oleks interpreetidele kättesaadav. Laupäevase kontserdi teoste käsikirjad kirjutasid arvutigraafikasse Veljo Reier ja Georg Jakob Salumäe. Neid ootab ees suur tööpõld, sest Avessoni looming on üpris mahukas.
Toomkiriku kontsert oli hoopis teises võtmes kui naerusuine cembalo-kontsert, mida olin kuulnud Pärnu muusikute esituses 1991. aastal. Juba avalugu „Processional“ dikteeris kontserdi meeleolu ja muidugi ka ajastus – hiljutine kolmekuningapäev ja ülestõusmispühade ootuse aeg. Avesson oli ise ka suurepärane organist – ta tegutses Toronto Vana-Andrese kiriku organistina. Seetõttu moodustab orelimuusika ja nn kirikumuusika suure osa ta loomingust. Tema teoste pealkirjadki räägivad enda eest – psalm „Ma kiidan lauluga Jumala nime“, motett „De profundis“, kooriteosed „Ave Maria“ ja „Laulge rõõmsasti kõik taevad!“ jne. Oluline koht on ka vokaalmuusikal eesti poeetide tekstidele (Liiv, Tuglas, Suits, Under, Kangro jt).
Töö Lembit Avessoni arhiiviga pakub kindlasti rohkesti avastamisrõõmu — selles on käsikirjaliste nootide kõrval ka Avessoni kirjavahetus oma Eestis tegutsenud pianistist õe Elsa Avessoniga, dirigent Ilmar Tõnissoniga ja mitmete teiste kodu-Eesti muusikutega. Loodetavasti jõuab Ene Salumäe kontsertide korraldamise kõrval ka Avessoni monograafia kirjutamiseni. Juba tema õpingute lugu on erakordne – ta õppis Tallinna konservatooriumis orelit legendaarse August Topmani juures, Kanadas jätkas õpinguid Toronto konservatooriumis. Lisaks orelile lõpetas ta kompositsiooni eriala Toronto ülikoolis. Ta rajas instrumentaalansamblid Musica Viva ja Trinity Strings ning segakoori Musica Divina, mida kõiki ise ka dirigeeris.
Kontserti saab vaadata allpool:
