Vähemalt viis päeva tormisel merel kestis laevasõit. See polnud suur laev; oli kalapaat, kuhu siiski mahtus umbes 80 inimest. Rootsis sai Antsu ema töökoha Göteborgi linna, kus Ants käis kõigepealt algkoolis.
Kui ta emaga jõudis Kanadasse aastal 1951, oli tema juba 14-aastane. Kuna elu oli nõudlik, läks Ants pooleteiseks aastaks tööle, teeseldes, et ta on 16-aastane. Pärast keskkooli lõpetamist Torontos (Central Technical), kus ta õppis ka lennumehaanikat, asus ta Toronto ülikoolis lennuinseneri alale.
Eesti ühiskonna raames ühines ta aastal 1956 korporatsioon Sakalaga. Ta lõpetas Toronto ülikooli cum laude 1961. a. bakalaureusekraadiga (Engineering Physics), olles muutnud oma ala elektroonika peale. Aastal 1967 saavutas ta seal informaatikas (Computer Science) magistrikraadi. Tema väitekiri kandis nime ,,Automatic Fault Diagnosis of One Computer by Another“.
Ants töötas mitme firma juures – Montrealis (Canadair Co.), Stockholmis (L.M.Ericsson), Torontos (Litton Systems ja Ruscom Logics Ltd.). Hiljem oli temal oma firma. Ta tundis end arvutite vallas pioneerina, kuna varasemal aastatel oli see ala pigem ebatavaline; inimesed tollal ei teadnudki, mis arvuti oli. Kuid alad, millega ta tegeles, olid ka aeronautical engineering ja loomulikult elektroonika, võiks täpsustada, et tema peamine tegevus hõlmas tööstuse automatiseerimist (industrial automation) peainsenerina mitmes suuremas või väiksemas firmas. Ta tegeles selle alaga isegi veel sellel aastal oktoobris.
Olles tegelenud oma õpingutes lennumehaanikaga ja lennuinseneri alaga, otsustas Ants varem Kanada reserv-lennuväes õppida lendama. Lennukid huvitasid Antsu lapsest saadik. Väikese poisina ta hakkas ehitama mudel-lennukeid ja kujutas ette, kuidas olla lendur. Ta oli seda ala nii põhjalikuilt uurinud ja ette kujutanud, et kui ta lennukisse lõpuks jõudis, ta teadis täpselt, mida teha. Instruktor arvas, et ta oli kogenud lendur. Seda, olles reservis palga peal, mis võimaldas tal ülikooli kulusid katta, ta tegi ühel suvel, kusjuures ta sai oma lennuväeohvitserina lenduripaberid kätte.
Ta ema suri Kanadas ega saanudki oma abikaasat pärast sõda näha. Ants tegi oma esimese sõidu Eestisse aastal 1968 ja sai kokku oma isaga, mis oli emotsionaalselt liigutav mõlemale pärast 24 aastat üksteisest eemal olekut. Rõõmustav oli kohata tema Eestis vahepeal sündinud pool-õde.
Ants mäletas, et ta oli leidnud endale hakkaja ja ilusa eesti neiu, Lilian Soometi, pärit Montrealist, Kotkajärvel Metsaülikoolis. Elu Torontos kinkis abielupaarile kaks toredat poega: Tarvo ja Randar. Nüüd on perekonnal kuus järeltulijat, kellest vanemad väljendasid oma musikaalsust klahvpillil, seejuures ka omaloomingu kujul, Antsu ärasaatmisel York kalmistu avaras kabelis. Palvuse pidas praost Mart Salumäe ja kohal olid Antsu kaasvennad korporatsioonist Sakala, seejuures ka lipuvalves. Järelehüüded pidasid mõlemad Antsu pojad ja Sakala auvilistlane. Korporatsioonis oli ta aktiivne, olles toiminud nii esimehe kui ka abiesimehena. Ta hoidis kontakti ka sakalanustega Eestis.
Kuidas mälestada Antsu? Nautisime tema laia huumorimeelt, kõlavat häält ja kiiret taibukust. Oli tore teda Lilianiga näha tantsupõrandal. Kodumaine sõber ütles tema kohta: ,,Ants oli ainuladne Eesti mees, kes lummas oma kaaslasi nii laialdaste teadmiste kui avala suhtumisega ümbritsevasse.“ Abikaasa kutsus teda viikingiks, kuna tema lemmikhobi oli purjetamine. Kujutame teda siis sellisena, laueldes üle vee igaviku suunas.
Korporatsioon Sakala
