Miinuste ladujate eelkäijad väitsid juba Vabadussõja alguses, et Venemaaga ei tohi sõdida, loe: venelased tuleb rahumeelselt sisse lasta. 1940ndal nad oma tahtmise ka said. Venemaaga hästi läbisaamine tähendab lihtsustatult selliste mõttehiiglaste jaoks seda, et suurele vennale tuleb kõiges vastu tulla. Ja lõpuks pole sul oma riiki ega rahvast! Kes aga Venemaa ajalugu endale selgeks on teinud, suudab tuvastada seda peamist, mis Venemaa erinevate ajastute ja erinevate korralduslike vormide vahel ühist on. Seda nimetatakse lühidalt suurvene šovinismiks.
Leidsin ühe huvitava Marxi tsitaadi: „ainult see rahvas saab nimetada end vabaks, kes pole teistelt vabadust võtnud!” Seepärast on kõik N. Liidu okupatsioonid ja vallutused nimetatud vabastamiseks, kuigi tegelikult vabastati vabadusest. Moskva arvates on ju kõik kommunistide vastu võitlejad automaatselt fašistid. Paistab olevat võimatu neile sel teemal midagi selgitada.
Lugesin siin hiljuti, et Afganistani ajalooõpikutes polegi viimase 40 aasta ajalugu, siis ei haavata kedagi: Venemaad, taliibe ega NATOt! See on võib-olla ka Eestile eeskujuks, tendents on olemas, aga USAst tuleb vist ikka halvasti kirjutada? Tulevikus on vist ka kergem muuta ajalugu, sest nüüd saab moodsa tehnikaga kirju ja dokumente tagantjärele korrigeerida kasutaja soovile vastavalt. Nii on ajaloolase Magnus Ilmjärve pojapojal Parvus Pisilombil kergem!
Igas riigis on teatud hulk inimesi, kes lausa naudivad igat oma riigi vastu suunatud sõna, arvamust, märkust, kelle jaoks kõik, mis neid ümbritseb, on alati halb ja saab üksnes veel halvemaks minna. Ja muidugi iga toetus sellisele suhtumisele, sõltumata, kust või kellelt see tuleb, on teretulnud vesi nende veskile. Selle kohta ütleb Iivi Anna Masso: „Kritiseerigem valitsust, juhte, ülemusi ja kolleege, kus vaja, nõudkem alternatiive, muutkem, mida ise muuta suudame. Kuid jätkem oma riigi kui sellise kahtluse alla seadmine, ja olgem õnnelikud, et ta on olemas – kõigi oma vigade ja puudustega, mida me erinevalt ENSV aegadest oleme alati vabad arvustama.” (Postimees 29.2.).
Kuidas saab Eesti sel kombel edasi? Elu tahab elamist! Parteides avastatakse mitmesuguseid korruptsiooniilminguid. Poliitikasse minnakse tihti äri tegemiseks, ilusad loosungid on rohkem valijate petmiseks. Pole demokraatlikku kasvatust ega traditsioone. Nii tuleb vist veel tükk aega sellega leppida, lootes uue avarama silmaringiga põlvkonna mõju kasvamisele. Nõutakse valitsuse vahetust, keda soovitakse asemele? Oleks parem ühine poliitiline saunapäev mustuse tõrjumisega.
Eesti taasvabanemisega seotud üritustel tuleb arvestada KGBga, kompartei juhendusel. Püüti auru välja lasta, ventiilürituste kaudu, mis vahel üllatasid ja läksid käest ära. Praegu veel hell probleem, sest tegijaid on elus. On meeltülendavaid kirjeldusi, aga mitte vajalikke analüüse. KGB lõi igal pool kaasa, nii Pätsi haua otsimisel kui ka Rahvarinde loomisel. Ega protestiüritused neist puhtad olnud. Moskva peab nüüdki sekkumist Eesti siseasjadesse loomulikuks, vastupidist kritiseeritakse – nagu jätkuks kaudselt ENSV, kelle tundelised arhiivmaterjalid on Venemaal. Jätkub sõnasõda koos järeleandmistega, köietants komistustega. Venemaa loeb Eestit veel oma mõjusfääri kuuluvaks. Järgmine kord ei tehta sama viga, anda liiduvabariigi staatus! Siis saaks Eestist pigem Venemaa oblast, kuna venelasi on piisavalt – Venemaa põlisalal! Seda pole teatud Eesti poliitikud vaidlustanud, soovides pigem vene keelt teiseks, hiljem vist ainsaks riigikeeleks? Nii oleks palju lihtsam! Kuidas aga tegelikult läheb, seda ei tea kogemustest lähtuvalt poliitikud ega kaardimoorid, ka mitte ajaloolased ega selgeltnägijad. Tagantjärele tarkus on üks rumaluse astmetest. Nii ongi parem, sest oleviku pessimism pidurdab, tulevikusuunaline optimism viib edasi.
Vello Helk
