Täiendavalt mainisin saatekirjas, et „Lisatud arvamus peaks tõestama, et eesti rahvuse saatus oleneb ikkagi vaid sellest, kas Eesti riigivõim ja põhiseaduslikkuse järelevalve tegijad tahavad taastada aastal 1918 loodud Eesti Vabariigi nende põhimõtete alusel, mis kehtisid riigi loomisel ja arendamisel kuni NSV Liidu poolt okupeerimiseni. Väga pikk okupatsiooniaeg on hävitanud eestlaste õigusnõudmise tahte ja neilt peale lootuse mingit tegevust oma rahvuse püsima jäämiseks oleks ekslik oodata – peavoolu meedia ja riigivõim on pealegi augustist 1991 tänaseni rahvuslikku iseteadvust pigem mõnitanud kui innustanud.”
Suure tõenäosusega eestlaste, seal hulgas ka riigivõimu teostajate, enamus peab oma südames eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämist vajalikuks ning seda ohustavateks teguriteks: kehtiva Eesti-Vene piirilepingu asendamist uue lepinguga; Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ajaloolise paratamatusena käsitlemist; N. Liidu poolt Eestisse elama saadetud N.Liidu kodanike ja nende järglaste valmidust toetada soove, mida Venemaa tahab Eesti osas täita; suhtlemist Vene Föderatsiooniga kui ülimalt usaldusväärse naabriga ning selle suhte nimel neile olulise tüki Eesti Vabariigi maa-alast kinkimist. Ent ometi pole riigivõim senini tahtnud eestlaste südamesoovide kohaselt toimida. Täiesti mõistuse ja ehk isegi nende endi süüme vastaselt on asutud rajama teed veel kord Venemaa osaks saamiseks. Eespool loetletud ohustavad tegurid on ju Eesti Vabariigi kodanike vabal tahtel tekitatud ning neid pole võimalik pidada Eestile kasulikuks. Miks ja/või mille varjamiseks otsitakse õigustusi toimida Venemaa huvides?
Uus piirileping Venemaa poolt dikteeritud sõnastuses võib tähendada, et riigipiiri paiknemine oli juba ammu mõlema osalise poolt heaks kiidetud joonel, mille NSV Liit määras ENSV eraldamiseks ülejäänud Liidust. Veebruaris 2014 leppisid osapooled kokku selle joone reguleerimises – ühes paigas nihutati piiri pisut lääne poole ja teises pisut ida poole. Selle lepingu õigustamiseks on riigivõimu nõustavad õigusteadlased väitnud, et põhiseadus lubab uusi piirilepinguid sõlmida. Kuid mitte ükski riigivõimu kõrgem esindaja ja/või nende juriidiline nõustaja pole julgenud väita, et Eestil oli ja on kehtiv riigipiiri leping Venemaaga ning selle asendamiseks uue lepinguga pole mingit vajadust.
Rahvusvahelised konventsioonid ei nõua riigi valitsemiseks põhiseaduse koostamist ja selles määratu täitmist. On demokraatlikke riike, mille valitsemiseks pole põhiseadust koostatudki. Eesti Vabariigi põhiseadus on aga ülimalt tähtis riigivõimu ja rahva vaheline kokkulepe, milles nõutu täitmist on kõik riigivõimu esindajad vandega kinnitanud. Rahva poolt vastu võetud põhiseaduse sätteid saab muuta vaid põhiseaduse XV peatükis määratud korra kohaselt. Õiguskantsleritel on olnud õigus selgitada, et rahvusvaheliselt tunnustatud riigiõiguste alusel osa Eesti maa-alast Venemaale kinkimine ei mõjuta Eesti olemist riigina. Riigiõiguse täitmist aga ei nõua mitte ükski Eesti Vabariigi põhiseaduse säte. Kõik riigivõimu nimel toimijad, kes on väitnud, et uus piirileping ei ole vastuolus põhiseadusega, on räigelt oma ametivande vastaselt toiminud. Eesti valitsemise alusdokument on põhiseadus. Põhiseaduse vastuvõtmisega on rahvas kinnitanud, et Eesti maa-ala ei või vähendada ilma rahvalt luba küsimata. Miks siis ikkagi allkirjastati leping, mille sõnastus lubab järeldada, et Venemaa kavatseb seda kuritahtlikult kasutada?
Üsna lapsemeelsena on riigivõim jätnud nõudmata Nõukogude Liidu okupatsiooniga seondate kahjude hüvitamise ning hakanud genotsiidi eesmärgil Eestisse elama saadetud N. Liidu kodanikke üheks Eesti kogukonnaks pidama. Venemaa pidevad süüdistused siinsete venelaste ahistamises, Eesti hirmutamine ükskõik kus asuvate venelaste au ja vara kaitsmise seadusega, Karaganovi doktriini kohane lubadus kasutada kohalikke venelasi Eesti liitmiseks Venemaaga, on kindlad tõendid eesmärgist, mida Venemaa taotleb tasa ja targu rakendada – mitte Stalini moodi kiirustades ja vägivallaga, vaid eestlaste endi abiga. Meil on mainekaid õigusteadlasi, kelle arvates tuleks rahvusvahelises kohtus hakata vaidlema, kas Eesti oli või ei olnud NSV Liidu poolt okupeeritud ning Tartu rahulepingule tuleb saada „tänastele nõuetele vastav õiguslik tähendus.” Kui kahtleme ise, siis on rahvusvahelisel kohtul kerge järeldada, et okupatsiooni polnud. Paljud peavoolu meedia arvamusliidrid õhutavad lugejaid uskuma, et mida rohkem kohaliku venelaste kogukonna heaks riigivõim teeb, seda rohkem venelasi hülgab oma rahvusliku uhkuse ning muundub eesti patrioodiks – tajumata, et nii toimides väheneb eestlaste tahe oma riigis elada. Miks tahetakse Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks peetud Tartu rahulepingu ühte osa pretsedenti loovalt muuta?
Üha laienev vene keele kasutamine Eestis koos teiste, eespool loetletud Venemaa tegemistega ning läänemaailma üldise, isikute huvide kaitsmist riigi huvidest tähtsamaks pidamisega, võivad mõjutada Eestis elavate venelaste ühte osa nõudma vene keele teiseks Eesti Vabariigi ametlikuks keeleks seadustamist. Seda nõuet võivad suure tõenäosusega tervitada ka need venelased, kes end eesti patriootideks peavad. Isegi see on võimalik, et osa eesti ärimehi ei näe kakskeelsuses mingit ohtu eesti rahvuse püsima jäämisele. Eesti rahvuse omanäosena püsimajäämine ei pruugi nende meelest üldse vajalik olla. Peavoolu meedias on juba tehtud ettepanekuid laulupidu venekeelsete lauludega rikastada.
NSV Liidu väga räigete inimsusevastaste kuritegude üle kohtumõistmine võib kindlasti tõkestada tänaste Venemaa kavatsuste teostamist. Pärast seda, kui rahvusvaheline tribunal on oma otsused teinud, on Eestilgi kergem korrigeerida neid põhiseaduse sätteid, mis välismaiste nõustajate soovil ja iseseisvuse taastajate kogemuste puudumisel on Eestisse elama saadetud venelastele andnud õigusi, mida üheski lääneriigis legaalsetele, paremat elu otsivatele, sisserändajatele pole antud. Vabanedes kogemuste ja meelekindluse puudusel tehtud väärate otsuste tagajärgedest, on Eestil võimalik taastada okupatsioonieelne riik. Suure tõenäosusega peab siis kontrolljoon jätkama idapiirina toimimist, kuni Venemaa usaldusväärseks riigiks muutumiseni. Ilma uue lepinguta jääb kehtima aga juriidiline õigus nõuda piir okupatsioonieelses paigas kord taas demarkeerida.
Eestil on täielik õigus pöörduda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja Euroopa Liidu poole nõudega moodustada rahvusvaheline tribunal NSV Liidu poolt toime pandud genotsiidi ja teiste inimsusevastaste kuritegude üle kohtumõistmiseks. Ülemaailmselt tuntud õigusteadlaste kaasabil koostatud palvet ei saa kumbki organisatsioon tagasi lükata, sest genotsiid on aegumatu kuritegu. „Kommunismi musta raamatu” koostajate kaasamine võib oluliselt aidata nõude laialdast toetamist.
Harri Kivilo
