Kõik algas sellest, et minu Katale tuli perast kevadepühi Eestimaalt kiri. No egas keski enam kirja postiga ei saada, nüid käib ju kõik iimeili kaudu. Aga et Kata iimeili ega ültse selle hinterneedusega ei tegele, siis kolksatas see värk minu postkasti. No mina kui kentelmann teiste kirjasi ei loe, printisin välja ja antsin kummardusega Katale, et armuline provva, teile on pühadeposti, õeruge silmaklaasid puhtaks ja lugege läbi.
Kata luges, tegi oih ja aih ja ulatas siis papri mulle tagasi, et loen’d sina kah ometegi ja aita imestada. Temal kauged sugulased Eestimaal, kaks vana inimest, aga vaata mis veel kõik korda saadavad.
No ma siis lugesin, aga ei saand kuigi kaugele, varsti akkas silme ees virvendama. Ei tead, kuda Katale serveerida neid mõtteid, mis pähe kargasid. Kohe esimese rea peal seisis nisuke uudis, et neil oli old suuremat sorti kalauputus. No see käis mulle üle mõistuse. Ma mäletan, et kõige raskem asi korda saata oli kassi poomine. Tõmba silmus nii kõvaste kinni kui tahes, kiisu muutkui rabeleb ja kräunub, aga kõik üheksa elu püsivad sehes, ing välja ei lähe. Aga nüid Eestimaal juba uputavad kalu. No see on ju peris ilmvõimata. Isegi suure veeuputuse aegu võttis Noa oma laeva igasugu karvaseid ja sulelisi, aga mitte ainumatki silku ega eeringat, need elasid uputuse kenaste üle.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
