fbpx
Subscribe Menu

Lõhenenud Egiptuse murelikud ajad

Egiptuse sõjavägi kukutas 3. juulil võimult demokraatlikult valitud president Mohamed Morsi pärast ägedaid presidendi vastaseid tänavarahutusi. Sellekas ajaks oli kogutud üle 20 miljoni allkirja tema tagandamiseks.

Sealse ühiskonna lõhestatust peegeldavad ilmekalt ka Morsi toetajate väljaastumised, mis muutusid eelmisel nädalal üha ägedamaks ja vägivaldsemaks. Kairo tänavatel on viimastel nädalatel meedia andmetel surma saanud üle 100 inimese,
www.wikipedia.org

vigastatuid on üle 1000. Michael Petrou kirjutas viimases Maclean'sis, et kui egiptlased soovivad mingit püsivat poliitilist rahu, peavad nad kõigepealt ületama neid lahutavate erimeelsuste silla.

3. juulil riigi ajutiseks presidendiks nimetatud Adly Mansour teatas, et parlamendi- ja presidendivalimised korraldatakse 2014. a alguses. Tema sõnul valitakse kõigepealt uus parlament ja alles siis president, misjärel üleminekuvalitsus viib sisse muudatusi islamistide koostatud vastuolulisse põhiseadusesse. Riigipöörde järel moodustatud 35-liikmeline üleminekuvalitsus andis teisipäeval ametivande.

2,5 aastat tagasi alanud rahutused president Hosni Mubaraki vastu olid tingitud eelkõige Egiptuse raskest majanduslikust olukorrast, mida võimendas ülemaailmne majanduskriis. Rahva elu-olu muutus üha viletsamaks. 2011. a veebruaris võttis kontrolli enda kätte Egiptuse armee nõukogu. President Mubarak tagandati. Lootused olid kõrgele kruvitud. Ometi ei suutnud ka Mubaraki mantlipärija, esmakordselt demokraatlikul teel valitud president Mohamed Morsi rahva elujärge parandada ega püüdnuki demokraatlikke reforme ellu viia. Vastupidi – töötute armee suurenes veelgi, riigi majandus läheb üha allamäge ning Punase mere äärne puhkajate ja turistide paradiis on kaotanud oma võlu, meelitades sinna veel vaid väheseid. Egiptuse üheks suuremaks probleemiks on ka ülerahvastatus ja elanikkonna liiga kiire juurdekasv.

President Morsi on oma lühikese valitsemisaja jooksul ilmutanud diktaatorlikke ambitsioone, peatades näiteks kohtute õiguse takistada või vaidlustada presidendi otsuseid. Äsja asepresidendiks nimetatud Mohamed ElBaradei sõnul on Morsi oma võimutäiuse pürgimustes võrreldav muistsete Egiptuse vaaraodega.

Probleeme tekitab ka Moslemi Vennaskonna ideoloogiline platvorm. Möödunud nädala ajakiri The Economist süüvib Egiptuse nn teise revolutsiooni sündmustesse, nentides, et Morsi ja tema partei põhimõtted on osutunud paljudele vastuvõtmatuks ning võõraks eeskätt poliitika allutamise tõttu religioonile.

Lääneriigid pooldasid mäletatavasti Mubaraki tagandamist. Nüüd on nad justkui segaduses ja äraootaval seisukohal ega pole praegusele olukorrale kuigi selgelt reageerinud. Ajaleht The Daily Star (17.07) heidab USA valitsusele ja Kongressile ette lühinägelikkust ning adekvaatse plaani puudumist suhtumises Araabia kevade sündmustesse. Isegi märkimisväärsena tunduv USA rahaline toetus Egiptusele (1,5 miljardit dollarit a.) kahvatub Araabia Ühendemiraatide, Saudi Araabia ja Kuveidi $12-miljardilise panuse kõrval. Kuigi Lähis-Ida regioon on USAle olnud alati strateegiliselt tähtis, ei paista see enam nii olevat. Araablased on Ühendriikides ja president Barack Obamas ilmselt pettunud. Eesti egüptoloog Sergei Stadnikov kirjutab, et teataval määral poolikult teostatud riigipööret tuleb eeskätt ameeriklastel diplomaatiliselt kuidagi rahvusvahelisel tasemel ära siluda (Delfi, 07.07.).

Nii on siis Egiptuse tulevik ebamäärane. Silmapiiril terendab juba kodusõja oht. Räägitakse Süüria stsenaariumi võimalikust kordumisest. Stadnikovi sõnul on sõjaväeline riigipööre Egiptuses oluliseks tähiseks teravas ühiskondlikus vastasseisus, mis võib tipneda verise kodusõjaga. Tema hinnangul olid riigi sõjalis-tööstusliku kompleksi eksperdid ja analüütikud ilmutanud nutikust, oodates kannatlikult ära paljude aktiivsemate, haritumate ja nooremate elanike pettumise uues riigipeas [Morsis] ja teda toetavates erinevates islamistlikes ühiskondlik-poliitilistes liikumistes.

Käesoleva nädala Economisti juhtkirjas küsitakse, kas Araabia kevad on läbi kukkunud, sest ükski revolutsiooni läbinud riik (Tuneesia, Jeemen, Liibüa ja nüüd ka Egiptus) pole muutunud rahulikuks ja stabiilseks demokraatiaks. Kas Lähis-Ida riigid on üldse valmis aktsepteerima demokraatlikku riigikorda, kas nad seda soovivadki? Elu näitab, et demokraatiat on raske transportida. (Araabia) islamistlikud valitsused ei taha midagi kuulda iseseisvatest kohtutest, sõnavabadusest ja pluralistlikust, vähemuste õigusi kaitsvast konstitutsioonist. Samas nimetatakse praegust Egiptuse riigipööret traagiliseks ja arvatakse, et kui Morsi ja Moslemi Vennaskond püsinuks võimul pikemat aega, oleksid nad ehk ajapikku näinud, et riigi juhtimiseks läheb tingimata vaja tolerantsi ja pragmatismi. Sügavad poliitilised muudatused ei toimu üleöö, vaid nõuavad aastaid, vahel isegi aastakümneid. See on pikk, vaevaline ja mõnikord ka ohvriterikas protsess.

Elle Puusaag

Read more