Lootust on inimesele vaja, siis kah, kui ta ei tea, mida loota. Üteldasse, et lootus sureb viimasena. Aga sünnib esimesena. Vata ristiinimestel on ju praega advendi ehk Kristuse tulemise aeg, oleme selle tulemise ootamisega just esimese ja teise küinla vahel, nii et lootus muutkui kasvab.
Ega ma teile täna jutlust pidama ei akka. Õpetajad oskavad seda kuntsi minust palju paremini. Ma mõtlen peris arilikke ilmalikke mõtteid, seda peaks ju jõulu eel kah tohtima, ega ma miskit riivatut juttu ei aja. Kata ütleb ikke, et ilma küünalde ja lumeta pole õiget jõulutunnet. Eks lumi ole kah lootuse värvi. Ja mispoolest küinlavalgus teistmoodu on ükski teine, seda mina seletada ei mõista. Aga et on, seda ma tean küll. Kohe selgeste tean.
Vahel mõtled, et mis asja kahel vanal inimesel siin ilmas ikke loota on. Aga siis akkad nuputama ja mõtete ning mõistetega kurni mängima nigu karjapoiss. Niisama pulli perast, noh. Vata kui seda teeb aritud inime, siis ta vilusohveerib. Mats lihtsalt arutab oma mõtete sasipundart, aga tulemus on tihti sama mis vilusoohvil.
No mina loodan, et minu eluküünal esialgu ikke edesi põleb. Võib ka juhtuda, et keski kustutab tahi. Vai äigab saatus sulle üle tahi, seda on kah elus juhtund. Kui küinla asemel on lekrilamp, siis mõnel ta näitab valgust, aga teisele paneb elu ainult pirni. Mõne ahjus on tuli, mis annab sooja, teisel pole tuhkagi.
Kata loodab ikke loteriile. Aga mina just kaesin tiiviist, kuda ühele tädile toodi viiskümmend miljunit kodusse kätte. Endal pold tal piletitki, oli koos muu prahiga ära visand. Ma siis noomisin Katat sõbralikult, et ei oska rikkaks saada. Tema oiab piletit nigu oma ingeõnnistust ja iga päe uurib seitungit, et kas ometi tuli õnn õuele. Ma ütelsin, et tee nigu teised – viska pilet prügikasti ja keera seitungile selg, oled kohe rikas. Aga vai ta mind kuulab.
Üks veike lootus on mul veel. Loodan, et te mulle pahaks ei pand, et suurte pühade eel nisukest tühja loba ajasin. Iga nädal lihtsalt ei ole suurt tarkust karmanis, et tõmbad väja ja laotad sõprade ette laiali. Küll ma kosun ja leian tera, ega see ainult pimedate kanade eesõigus ole.
Kargu Karla
