meritsi maailma läinud eestlaste lood – juba teine köide – kui ka täitsa võhivõõraste omi. Lugemismõnu ohtralt. See huvitav segu pagulaste üleelatust ning kuidas nende käekäik praegu kulgeb, on väärtuslik materjal võõrsil sündinule. Ning ka muidugi igale eestlasele, kes elas üle sõjavintsutused, segased pagulusaastad ja kohanemised võõrastes riikides ja mandritel.
Autorid on talletanud raamatusse peamiselt nii Austraalias kogutud andmete põhjal elu lugusid, jah, nagu Purje hiljuti rõhutas, tuleb seda terminit siin lahti kirjutada, kui ka USAs ja Torontos läbi viidud kohtumiste seas mälestusi. Mõni värvikam ja kuulsam kuju kui teine, aga oluliselt on palju ruumi lihteestlastele, kui seda terminit ainult positiivselt tõlgendada.
Oleks ehk väär üheksateistkümnest loost valida vaid paar nimepidi välja. Ning oleks ka võimatu sellise lähenemisega anda terviklikku pilti raamatust. Siiski, nimesid mitte mainides paelus näiteks peatükk mehest, kes teenis seitsmes eri sõjaväes – ja vabatahtlikuna! Tuntud skauditegelase tütre meenutused oma isast lisas õigustatult legendaarse noorsooliikumisejuhi kohta teadmistele tohutult juurde. Või mehest, kes teenis Elvis Presleyga Ameerika sõjaväes – piirdume ehk selle loeteluga, lubades aga, et iga lugu on oluline, mõistmaks pagulaste ponnistusi.
Põgeneti ju kodumaalt nii sõudepaatidega kui taganeva saksa mereväe alustel. Merine teekond on igas teoses ühine – küll aga mitte lõppsihtpaigad, elu otsused. Värvika paelaga seob aga igat meenutuste kildu kokku lootus. Mitte ainult terve nahaga pääsemine, aga sellele, et jõutaks heasse sadamasse, et turvatunne taastuks, nagu see Vabariigi ajal igal ühel teosesleiduval oli. Ning muidugi lootus, et kodumaa kunagi pääseb punaikke alt. Ning ennäe, Eestis elavad ajaloolased saidki kokku inimestega, kes pole tänaseni ei emakeelt ega kodumaa-armastust kaotanud.
Olgu nende elud vaikselt ja tagasihoidlikult kulgenud või koorijuhi, heliloojana kõikide palge all kõrget kiitust leidnud, igas valitud mälestuste esituses leidub see omapära, mis meid kõik seob. Visadus on kiiduväärt iseloomujoon, ilma selleta poleks ükski pagulane suutnud läbi viia sellist teekonda. Tõsi küll, üks noormees pidi muude valikute puudusel tagasi pöörduma anastatud kodumaale – aga temagi sai rõõmustada, kui sinimustvalge taas Toompeal lehvima sai. Visadust on ka mõne poolt siunatud kui negatiivse jonnakuse näitajat, aga lugeja selles teoses seda ei leia.
Mida aga terasem, ja mõne ajaloo, võõrkeele tundja paneb küll tähele, on mõnda väiksemat apsakat, mis poleks pidanud trükki jõudma. Ei saa ju muidugi arvata, et natsi-Saksamaa sõjalisi aukraade keegi tänapäeval põhjalikult kontrollib – ent internetiajastul oleks näiteks ühe vea tabamine olnud vaid sekundite küsimus. Ning kui mõnel puudub nimest täht või aetakse Toronto eestlaste elamu Eesti Kodu Austraalia ajalehe Meie Koduga sassi, ning seda mitte ainult ühel korral, siis kiusab natuke ajalugu õppinud inimest küsimus, et ehk on ka mõne muu faktilise veaga lugeja ette jõutud. Raudne seadus: mis trükis – ja ka internetis – jääb igavesti sinna.
Ent need on pisasjad, mis sugugi ei vähenda teose olulisust. Autorite ladus – vahest isegi mõnikord liiga nii – kirjastiil lisab lugemismõnule palju. Ja arvestades sellega, et meie ja kodumaa vahel laiub ikkagi määratu suur veekogu, siis on Lääne ja Hallik ise, mitte just meritsi, vaid teraslinnu tiivul, laiemasse Eestisse reisidega väga hästi toime tulnud. Just laiemasse Eestisse, kuna on viimane aeg need pagulus-, ulgu-, välis-, kodu-Eesti terminid ajaloo prügitünni asetada, tänapäeval oleme kõik ainult eestlased, asukohamaale vaatamata. Tänu sellele raamatule, Eerik Purjele, mälestuste kogujate rühmadele nii Torontos kui kõikjal, kus eestlased on ühinenud, on ühe pisikese rahva katsumused jälle salvestatud, laenates luuletajalt väljendust, raamatusse „Estonia”.
Tõnu Naelapea