– See oli Jõekäärul, keskmistes poistes, kus meie roll Valguspeo etenduses oli oodata taaslavastatud Assamalla lahingu kõrgpunktini ja siis tormata üle staadioni platsi – leekivad tõrvikud käes – ja peletada meie rahvusvaenlased tagasi sinna, kust nad tulid, kaugele itta, Udora mägede taha.
Tol ajal sellised Valguspeod olid suurejoonelised sündmused. Massilised rahvahulgad – mitte ainult laste vanemad ja vanavanemad – tulid kaugelt ja laialt neid nautima. Suurem osa neist valgustasid oma samme ööpimeduses taskulampidega, kuigi mõned kandsid vanaaegseid laternaid, milles põlesid õli- või bensiinileegid. Ei mäleta, et kellelgi oli tõrvik või isegi taskutõrvik kaasas.
Küll aga mäletan, et ilm oli augustikuu jaoks erakordselt külm, ja meie muistsete jalaväelaste kostüümid (ümber pööratud ja nööriga kinni seotud kartulikotid) ei pakkunud mingit kaitset vileduse eest. Tõrvikud olid peenikesed lauajupid, mille otsa olid traatidega seotud tühjendatud toidupurgid, millesse oli topitud mingisugune haisev määre.
Olime kauemat aega peidus põõsaste taga ega tohtinud tõrvikuid süüdata, sest see oleks lahingu dramaatilist lahendust rikkunud. Kui aeg viimaks tuli, vile tuul puhus tigedalt tikkude ja külmade näppude vahelt ja ainult suure vaevaga meil õnnestus mõned tõrvikud põlema panna ja ega need andnud mingit erilist valgust ega soojust.
Vaenlased olid juba kaugele taandunud kui meie, kasvatajate ja stsenaristide kurja karjumise saatel lavale jooksime. Need vähesed tõrvikud, mida saime põlema, kustusid kõik otsekohe ära ja kardan, et see osa lavastusest, kus pisipoisid kartulikottides plagasid elu eest üle tühja ja pimeda spordiväljaku barakkide poole, võis jätta väga segase mõiste publiku seas.
Samuti hakkan nüüd kartma, et meie tänapäevane publik on mingisse tõrvikusegadusse sattunud. Peale pr. Puusaagi juhtkirja ilmumist on tõrvikud igale poole suure hooga üles kerkinud. Aga peale Kingu ja Klambri (23.02.13) raadiosaate lõpuosa (mis on arvatavasti väga väheste kõrvadesse jõudnud), pole ma kuulnud ühtegi mõistlikku kommentaari selle kummalise tõrvikufenomeni kohta.
Algame hästi korraldatud ja läbi viidud aastapäeva programmist, mis uhkelt kandis nime “Tuleviku tõrvik”. No jah, hea küll, las olla, aga siis kõik hakkasid ühekorraga tõrvikutega peale. EKN on välja kuulutanud “Operatsiooni Tuleviku tõrvik!”, AKEN hakkab Hiigelbasaari Tõrvikubasaariks ümber kujundama!
Armsakesed! Küllalt juba! Uskuge mind, kui inimene, kes on tegelikult päris tõrvikut oma käes üles hoidnud ja isegi lahingusse kandnud – see riist on lootusetult loll ja tobe asi, mis ei aita millegagi ega kõlba kuskile meie tänapäevases ühiskonnas! Isegi Kalevipojas ei kasutanud inimesed tõrvikuid – kui oli valgust vaja, nad hoopis panid piiru põlema. Loe ise!
Ja kui te mind ei julge usaldada (advokaadina olen sellega hästi harjunud) ja olete liiga laisad Kalevipoega ette võtma, siis mõistke mängufilmide ja karikatuuride semiootikat, kus tõrvik on alati eelistatud vahend, millega tagurlikult rumalad ülesässitatud rahvahulgad lähevad nõidu ja neegreid küttima või siis raamatukogusid põletama. Ja just sellist asja me tahame oma noortele üle anda !?!
Olen veendunud, et kui tahame oma ühiskonda säilitada, peame oma järeltulijatele üle andma kasulikke asju, mille kasutamine on iseenesest mugav ja rõõmus ja võimaldab ka eraelu elamist. Asi, mida meie noorsugu lausa ihaldaks oma kätesse võtma. Näiteks: Tuleviku nutitelefon.
Või siis, kui see sümbol peab olema asi, mida meie esivanemad ka omal ajal nautisid, võiks valida: Tuleviku kapsasupp. Sellest võiks ilusa laulu teha: “Kapsasuppi on, kapsasuppi jääb üle, kapsasuppi alati peab olema…”
Või kui see peab olema päriselt muistne asi, siis pakuksin välja: Tuleviku piirud.
On ka väga mitmeid muid võimalusi, millest igaüks oleks, minu isiklikus arvamuses, parem sümbol meie väärtustest kui mingi neetud Tõrvik.
murelikult lugupidavalt,
endine tõrvikukandja
Mart Pikkov
