Kirjutasin ajalehes hiljuti artikli ,,Mõisted Eesti kohta“ (vt EE # 1, 10.01.2025, lk15), kus muu hulgas oli viide rasketele sõjamälestustele, mis meenusid mu viimasel käigul Eestisse 1996. Kahjuks jäid mainimata rõõmud ja ilu, mida äsja iseseisvunud riigis kogesin. Seepärast vabandan ja lisan need siia juurde.
Lendasin 14. augustil 1996 Tallinnasse, kus ootasid mind rida sugulasi ja ka poeg Vello, kes vahepeal oli asunud tööle Tartu Ülikoolis. Tänu neile sain järgneva üheksa päeva jooksul ringreisi läbi Eesti. Mind viidi eriti Lõuna-Eestisse, kus oli mu kunagine kodu. Pikalt sai uurida Tartut, Võru ja Haanjat ning seista isegi Suure Munamäe vaatetorni tipus. Tallinnas organiseeris mu kunagine Võru gümnaasiumi pinginaaber, nüüd Eesti Merejõudude ülemjuhataja Roland Leit (suri 2017) pidusöögi, kus osalesid mitmed kunagised koolikaaslased.
Mehed kurtsid, et uus vabadus polnud neile midagi erilist toonud – polnud tööd ega raha. Kommunismi ajal anti igale mingi töökoht. Uue vabaduse ajal on see aga enda mure.
Võiks lisada, et kõndides Võrus oma kunagise kodu õues, oli seal mitu meest, kes mind umbusklikult vaatasid ja ütlesid: ,,No mis komisjon see siin tuleb?“ Andsin neile kätt ja seletasin kes ja miks ma siin olen. Meist said kohe suurimad sõbrad ja ajasime pikalt juttu. Mehed kurtsid, et uus vabadus polnud neile midagi erilist toonud – polnud tööd ega raha. Kommunismi ajal anti igale mingi töökoht. Uue vabaduse ajal on see aga enda mure.
Meie kodu aknad vaatasid otse läände ja õhtul nägi sageli kaunist ehakuma. Noorpõlves sellest tehtud salm meenus, kui ma Eestist 23. augustil lahkusin:
Nagu tuulest aetud pilved
nõnda inimhinged rändavad.
Pole kohta, pole aset
kuhu jääda puhkama.
