Enda sõnutsi on suuteline leedu keelt rahuldavalt rääkima ja lugema, kuid mitte samal tasemel kirjutama. Niisiis, rahvuselt leedulane, kuid kanada kirjanik.
Pärast ülikooli lõpetamist siirdus Prantsusmaale, õpetas Versaille's inglise keelt, abiellus kohaliku leedulannaga ja naasis Torontosse. Kõne all olev romaan on tema sulest arvuliselt viies.
Nagu Eestiski, oli metsavendlus sõjajärgses Leedus tugev. Ennast varjas võimude eest umbes 30.000 metsavenda, keda rahvas innukalt toetas. Oli paikkondi, kus metsavennad praktiliselt valitsesid maad. See arv vähenes okupatsioonivõimude survel pidevalt, kuni 1950. aastate keskel muutus peaaegu olematuks.
Kirjanikult on küsitud, miks ta tuleb välja sellise teemaga alles nüüd, kus selle akuutsus on vajunud tahaplaanile. Temapoolne vastus on, et tõsine ajaloolane uurib tagapõhja. See kehtib ka kirjaniku puhul, kes kirjutab fiktsiooni ajaloolisel taustal. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist avanesid Moskva arhiivid, kus leidus palju autentset materjali.
Sellise teose kirjutamine on omaette kunst, kui tahad mõjuda ehedalt ja usutavalt. Kirjaniku vanemad on pärit maalt, mida kanadalaste jaoks mõnda aega polnud õieti olemaski. Nad tundsid küll ebamäärast „teist Euroopat”, kuhu mahtusid näiteks Poola ja Ungari, kuid Baltimaid või Ukrainat polnud üldse olemas. Kirjanik, kes peab oma kohuseks austada oma vanemate leedu minevikku ning silmas pidama oma laste tulevikku Kanadas, ei kuulu ise nagu kuskile, on vaid neid kahte ühendav ebamäärane vahelüli.
Ka romaanitegelaste nimede valik ei olnud kergemate killast. Püüdes vältida liialt tüüpilisi leedu nimesid ja samas soovimata neid inglisepärasteks mugandada, valis kirjanik võimalikult rahvusvahelise ilmega nimed. Nüüdseks on romaan tõlgitud ka leedu keelde ning autor ootab huviga tagasisidet. Mõtiskleb muigega, et see on kindlasti loodetust mõnevõrra erinev. Nähakse sealpool ju temas ikkagi kanadalast, samal ajal kui ta ise siinses ühiskonnas üritab kramplikult esineda leedulasena.
Süžee poolest on romaan romantiline armastuslugu, kus vabadusvõitlejast meespeategelane peab valima kahe armastuse vahel – naine või isamaa? Isamaa võidab ja peategelane hukkub. Tähendab see igakülgset kaotust või jääb armastus siiski võitjaks?
Loeng võeti vastu suure elevusega ja kõnelejale esitati rohkesti küsimusi. Publik oli üsna rahvusvahelise ilmega. Kuulajaskonnas oli peale eestlaste kenake hulk leedulasi, mõned lätlased ja vähemalt üks soomlane. Kaja Telmet tänas külalist publiku tunnustavate ovatsioonide saatel. Nagu ikka, jätkus keskustelu kohvitassi ja suupistete juures.
Eerik Purje
