Olin sellest muide 19-aastasena – et ,,Eesti on me kodumaa“, isegi kirjutanud ajakirjas ,,Tulehoidja“ (1970.a. teises numbris).
Mind oli lihtsalt niimoodi kodeeritud, võiks öelda. Pealegi: tosin aastat, mida ma Vaba Euroopa toimetuses Münchenis ja Skandinaavias korrespondendina veetsin, tõid Eesti mulle aina lähemale ja lähemale. Kaks Stockholmis veedetud aastat asetasid mind juba väga Eesti mõjusfääri. Külgetõmbejõud muutus hästi tugevaks aastail 1989 ja 1990. Rootsis oli teiste asjade hulgas võimalik Eesti Raadio saateid kuulda. Kehva kuuldavusega, kuid ikka. Stockholmis käis ju inimesi Eestist tollal lausa jooksval lindil. Minul ei ole paraku lapsi, mul ei olnud hüpoteeklaenusid ega midagi muud kaelas, mis oleks mind tugevasti sidunud Rootsi või Ameerikaga. Mu tulevane abikaasa tuli minuga samuti Eestisse kaasa.
Kui Rakvere elanikud valisid mind oma esindajaks Eesti Kongressi, siis muutus Eestisse elama asumine lausa kohustuslikuks. Pealegi vaevlesin ma tollal lootuse või illusiooni all, et kui panna käed külge Eestis, siis iga inimene saab anda oma panuse tulevase Eesti kujunemisse või õigemini Eesti Vabariigi taastamisse. Võiks öelda, et mitte lootus, vaid nooruslik idealism sureb viimasena. Elu mõte on ju mingi panus endast maha jätta.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
