Et eesti keele oskust säilitada Torontos on meil ikkagi vaja kergesti saadaval mugav maja tasuta parkimisega nii, et noored ja vanad naudivad sündmusi, haridust ja seltskondlikku elu. Meie perekonnale on Eesti Maja suurepärane koht. Tartu-Madisoni juures ei ole samad eelised, eriti vaba parkimine, nii et ei hakka olema kasutatud nii tihedalt ja palju. See piirab pidevat osavõttu ühiskonna liikmetel tegevustest nagu eesti kool, rahvatants, koorid, laskeklubi jne. ja on kahjulik eesti keele kasutamisvõimalustele Torontos.
Tunnen Tartu-Madisoni ümbruskonda väga hästi, sest elasin vanasti Howland Avenue'l ja ikka käin St. Thomas kirikus, ümber nurga Tartust (õpetajad Salumäe ja Kadakas ka nähtud seal). Mina isiklikult ei ole Madisoni unistuse vastu ja loodan, et see areneb iseseisvalt edasi ilma Eesti Maja müümiseta. Olles finantsidega tegelenud inimene ja vaadates Madisoni projekti nii vähese informatsiooniga, mis meile on antud, ma ei näe ette, et see terve projekt kuidagi moodi töötaks.
Nagu Toomas Marley soovitas Eesti Maja aastakoosolekul, olin usaldanud Eesti Maja volinikuid, et moodustada teostatavat plaani Eesti Majale, et säilitada eesti kultuuri. Siis mõned tuttavad rääkisid mulle sellest negatiivsest reaktsioonist, mis Madison projekti juhatajal Ellen Valteril oli minu abikaasale, sest Anne Liis olevat ütelnud, et protsess, et müüa Eesti Maja selleks, et finantseerida Madisoni projekti, ei olnud läbipaistev ja see oli põhjustanud Anne Liisil küsitleda, kuidas saaks usaldada Madison'i juhatust, et avaldada kõiki fakte ja informatsiooni. Nii siis läksin Eesti Maja aastakoosolekule 2017 ja olin väga mures, kui esimees Raivo Remmel kärpis aktsionäre ja ei lubanud Eesti Maja “Maintenance Manageril” Roul Martjakil kõneleda Eesti Maja olukorra suhtes. Aktsionärina, kui soovid lugeda neid andmeid – “reporte”, mis konsultandid valmistasid Eesti Maja kohta, siis peab allakirjutama „non-disclosure” lepingule, mis ütleb, et sa ei tohi kellelegi rääkida, mida oled lugenud. Aktsionäridele ei ole antud küllalt läbipaistvust ja informatsiooni juhatuse poolt, et nemad saaksid hääletada teadlikult.
Kahjuks, ma tunnen, et kuna Eesti Maja müügi pooldajatel ei ole oma isiklikud rahad mängus ja keegi isik ei ole otseselt vastutav Madison projekti edu või ebaõnnestumise eest. See paneb Eesti Maja rahad riski. Nad võivad „ära haihtuda” samuti, mis juhtus Peetri kirikuga, peale pastori elumaja müümist, uue lifti ja kiriku renoveerimistöödega. Eesti Maja müümine, kus organisatsioonide (Eesti Sihtkapital ja Eesti Pank) „blokk” hääletamis võimed (mitte isiklikud aktsionäride hääled), olid eestvedajad, samuti hävitavad Eesti ühiskonna säilimist ja suured rahasummad jäävad kaitsmata kas läbi asjatundmatuse või sihilikult.
“Tasapisi,” oli minu isa lemmiknõuanne, mida ta õppis sõja ajal ja Eesti Majal oleks vaja sarnast nõuannet. Üle mõne aasta, kõik Eesti Maja vead (tekkinud, kuna ei olnud korralikku hooldusprogrammi), mis endine juhatuse liige Ilo Puhm tõi ette aastakoosolekul, saavad ükshaaval lahendatud, ilma et läheksime pankrotti. Nagu laekur Linda Veltmann, CA, näitas EM aastakoosolekul, EM on olnud “operationally break-even” (ta täpsustas, et on ainult väikseid kaotusi), kuigi sellele on väga vähe reklaami tehtud ja nagu Raivo Remmel mainis, see ei ole juhatuse mandaat, et organiseerida üritusi. Ma isiklikult tunnen populaarseid eesti esinejaid, kes sooviksid tulla ja esineda Eesti Majas. Kahjuks seal ei ole määratud isikut, kellega kontakti võtta selle suhtes.
Mina isiklikult näen realistlikku ümberpöördu Eesti Maja tulevikus ja kutsun kõiki osa võtma Eesti Maja arendamisest ja toetamisest.
Tervitustega,
Väino Keelmann
Eesti Maja Sõbrad – President
