Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 raames valminud lühifilmi „Eluteelised“ rahvusvaheline esilinastus toimus novembri keskel Amsterdami rahvusvahelisel dokumentaalfilmide festivalil IDFA.
14.-24. novembril 37. korda Amsterdamis toimuv IDFA on maailma üks olulisimaid dokumentaalfilmide festivale, pakkudes mitmekülgset programmi filmitegijatelt üle terve maailma.
Filmi „Eluteelised“ režissöör on Viesturs Kairišs. Operaatorid Wojciech Staroń, Tomek Pawlik, monteerija Andres Hallik, helilooja Juris Vaivods, helirežissöör Leonid Bragin. Filmi produtsendid on Esko Rips ja Olga Hartšuk. Tootjafirma Nafta Films (Eesti).
Läti režissöör Viesturs Kairišsi linateos annab edasi Piirissaare kultuuri ja elutunnetust.
Piirissaar on tilluke Eestile kuuluv saar Peipsi järves, otse Venemaa piiril. Ligi 300 aastat tagasi asusid sinna vene vanausulised, kes põgenesid õigeusu kiriku reformide ja tsaaririigi halastamatu tagakiusamise eest.
Filmi ühe produtsendi Olga Hartšuki sõnul näitab niivõrd maineka filmifestivali võistluskategooriasse jõudmine, et „lugu Piirissaare erilisest kogukonnast on inimesi puudutanud.“
Filmi esilinastusest vestles režissööri ja produtsendiga Kaisa Pitsi.
Olen kindel, et paljud eestlased ei ole Piirissaarel kunagi käinud ja ei tea sellest suurt midagi. Kuidas see lugu Sind, läti režissööri, leidis?
Viesturs: Mind kutsus seda filmi tegema Tartu 2024 kultuuriaasta raames Kaarel Kuurmaa. Eesmärgiks oli teha lühifilm Lõuna-Eestis.
Hakkasin uurima ja ledsin kaardil sellise väikese kena saare, mis on vanausuliste poolt asustatud. Mind huvitas eriti vanausuliste kultuur, kuna nad elavad ka minu kodukandis Lätis.
Milline oli kultuuriline ja poliitiline atmosfäär, kui saarel esimest korda käisid?
Viesturs: See on pea täielikult venekeelne saar ja ma räägin vene keelt hästi. Seega oli mul lihtsam inimestega jutule saada.
Kuna sõda Ukrainas oli käimas, siis on ikkagi venekeelsel kogukonnal Balti riikides suurem pilk peal.
Nad ei olnud eriti avatud, et poliitikast rääkida ja vanausuliste kultuur on ka üldiselt kinnine.
Mingeid pingeid ei olnud tunda, aga siiski oli keeruline osadele küsimustele päris ausaid vastuseid saada.
Inimestena peame leidma ühise keele ja meie produtsent Olga Hartšuk oli selles sulandumises suureks abiks.
Saar asub Peipsi järves. Filmisite nii suvel kui talvel. Mitu päeva teil kulus ja milliste ootamatustega pidite tegelema?
Olga: Täiskoosseisuga olime seal kuus päeva. Praamide ja talvel hõljuki liikumise regulaarsus oli aeg-ajalt häiritud ilmastikutingimuste tõttu. Vahel oli põhjuseks ka praami või hõljuki erakorraline remont, mis ajas meie plaanid täiesti pea peale. Lisaks graafiku jälgimisele oli alati kindlam helistada kohalikele ning uurida, mis seis tegelikult on. Lisaks oli meil rahvusvaheline filmimeeskond. Võtetele startisime kolmest erinevast kohast – Varssavist, Riiast ja Tallinnast. Sealt edasi saime alati Laaksaare sadamas kokku.
Ma ei tundnud seal vene propagandat, aga kui inimestega rääkida, siis kohati saame asjadest veidi erinevalt aru. Kindlasti tundsid nad ka survet valitsuse poolt, et õppida eesti keelt.
(Viesturs Kairišs)
Kuna enamus Piirissaare elanikest räägib vene keeles – kas nad elavad vene meediasfääris? Kellena nad ennast tunnevad – eestlaste, venelaste või kellegi kolmandana?
Viesturs: Väga raske küsimus. Sama identiteedi küsimus on venekeelse elanikkonnaga Lätis. Nende inimeste puhul võib-olla on nii, et nad füüsiliselt elavad ühes riigis, aga vaimselt teises.
Ma ei tundnud seal vene propagandat, aga kui inimestega rääkida, siis kohati saame asjadest veidi erinevalt aru. Kindlasti tundsid nad ka survet valitsuse poolt, et õppida eesti keelt.
Sellel teemal rääkida ei tahetud, kuna kardeti negatiivseid tagajärgi.
Mida saaksime sellelt kogukonnalt õppida?
Viesturs: Me ei saa unustada, et nad on siiski Eesti kodanikud, kuigi võib-olla teise maailmavaatega.
Sellise suletud kogukonna loo rääkimine võtab palju usaldust ja vastsutust. Milline oli teie ettevalmistusprotsess enne võtteid?
Viesturs: Me ei tahtnud kindlasti kuidagi inimestega manipuleerida või saada neilt pressitud vastuseid. Me käisime saarel mitmeid kordi ja kõige rohkem kasutasime kolmandal korral filmitud materjali. Inimesed hakkasid selleks ajaks meid vaikselt usaldama.
Olga: Hetkest, mil sain teada, et selline projekt vajab teostamist, on pühendatud päris palju aega nii ajalooliste faktide uurimisele kui ka kogukonnaga tutvumisele. Alustades praamikaptenist ja saarevahist, poeomanikust, saare perenaisest ning endisest kogukonna juhist kuni kalurite, kohalike ärimeeste ja päästekomandoni välja. Kulus tunde nii telefonikõnedele kui ka mitu päeva kohapeal. Piltide ning faktide kokkuviimine oli kohati humoorikalt absurdne, heas mõttes. Tänaseni tuleb meelde isegi kohalik koer Jaška, tuues naeratuse näole.
Filmilint näeb vanaaegne välja ja aitab kadunud aega edasi anda – see sobis väga hästi meie looga. Olen tulemusega ülimalt rahul.
(Viesturs Kairišs)
Valisite video salvestamise asemel 16 mm filmilindi. Miks tegite sellise valiku, kui videole oleks kindlasti rohkem saanud jäädvustada, kui kallile filmilindile?
Viesturs: Tegime otsuse filmi kasuks, kuna väikesaare atmosfäär sobib filmi esteetikaga nii hästi.
Tahtsime sealset poeesiat, loodust ja aastaaegu jäädvustada. Filmilint näeb vanaaegne välja ja aitab kadunud aega edasi anda – see sobis väga hästi meie looga. Olen tulemusega ülimalt rahul.
Kas olete filmi ka Piirissaare kogukonnale näidanud?
Olga: Jah, muidugi. Tartu 2024 dokumentaalfilmide kollektsiooni raames olid esilinastused planeeritud kõikidesse Tartumaa väikestesse kohtadesse, ka Piirissaarele. Üritus oli väga südamlik, kohal oli ka meie abielupaar, kes väga nautis end ekraanil näha.
Kuhu film järgmiseks rändab ja kas seda on võimalik ka netis vaadata?
Olga: Järgmised plaanid on esilinastus Ameerika mandril, hetkel on taotlused esitatud ning ootame vastuseid. Samuti jätkame filmi tutvustamist Euroopa festivalidel. Praegu saab filmi näha ETV2 programmis, kasutajana sisse logides peaks olema võimalik seda vaadata ka Kanadas.
