” Nisukesed asjad, kui nad meelde tulevad, toovad inimesele imelikud mõtted pähe.
Omavanused sõbrad on mul puha ära kadund, Kataga pole see lugu palju parem. Aga meie tolkneme ikke siin maa peal edesi ega kipugi kuskile. Eks see Peetrus vist põe kah altseimerit vai on see taevane raamatupidamine kudagi sassis, et inimesi kutsutasse järjest ära, aga jusku vales järjekorras. Ei taha neile nõu andma kah minna, seal üleval ärklitoas nisukest asja ei sallita. Nemad on alati nii teind nigu nemad õigeks peavad ja sina parem ära sorgi vahele.
Küll see minekukord ikke minuni kah jõuab ja ega ma seda minekut ei pelga, aga kuhu ma Kata jätan? Ei oska mina seal teises ja paremas ilmas kah ilma temata miskit peale akata. Oitku taevas, kui tema veel enne mind läheks! Siis oleks peris kuri karjas.
Tuli sihuke riivatu ja jumalavallatu mõte pähe, et kui oleks oma teha, siis läheks just nisukese vaikse lumelanguse aegu. Et kõnniks Kataga kahekeste metsa, istuks mahalangend puu tüvele ja laseks lund endale pähe sadada. Las tuleb kuni katab ja matab meid mõlemaid. Pärast võib tuisata kah, see pole enam meie asi. Kevadeni ja lume sulamiseni aega küll, selle aja sehes mõtleme miski viguri välja, kuhu me kaome. Keski ei tea ega mäleta, et meie kah eland oleme.
Aga siis tuli Ärman ja tahtis meile kinu teha. Oli käind Miina Ärma juubelit pidamas ja teind vilmi. Sättis teine oma aparaadid ülesse ja kassa tead, see värk tegi peris rõemsaks. Noored inimesed laulsivad seal minuaegseid laulusi, kõik Miina enda tehtud. Üks noor tüdruk esimeses reas oli nii rõemsa ja õnneliku näoga, nigu oleks linnupesa leid, kus neli täpilist muna sehes. Ega tema mind ei tunne ega tea, aga mulle paistis, et jusku laulaks lausa minule. No ma võin ju mõtelda mis ma tahan.
Teatsa, see laul tegi tuju nõnna eaks, et ei taht enam suremisest mõtelda, ei lumega ega ilma. Nii kaua kui noored inimesed vanadest lauludest lugu peavad, pole siin ilmas äda kedagi.
Kargu Karla
