Põhja-Makedoonia pealinn, kus elab umbes pool miljonit inimest, on läbi aastatuhandete kuulunud erinevatele suurvõimudele, muuhulgas rooma, bütsantsi ja ottomani impeeriumitele. Samuti oli ta 1991. aastani osa Jugoslaaviast. Praegune Põhja-Makedoonia riik asub Kreeka, Bulgaaria, Serbia, Kosovo ja Albaania vahel. Sellest tulenevat ajaloolist ekletikat on täna vägagi tunda Skopjes ringi jalutades. Siin on ottomani-aegne vanalinn mošeede ja basaariga, kus kohalikud naudivad olemist ja joovad türgi kohvi. Vanalinna kõrval mäe peal on kindlus, mis esmalt ehitati 6. sajandil pKr. Täna on küll võimalik kindlust tasuta külastada, aga see on suhteliselt halvas seisus ning teatud alad on liiga võsastunud, et ligi pääseda. Suur osa ülejäänud Skopjest on täis halle modernistlikke jugoslaavia-aegseid hooneid.
Skopje kõige kummalisem ja ehk kõige silmapaistvam piirkond on aga vanalinna kõrval asuv uus kesklinn. See on täis grandioosseid kujusid ja veidraid sammastega hooneid, mis proovivad välja näha nii moodsad kui ka klassitsistlikud. Kesklinna läbib Vardari jõgi, mis on täis sildasid – 700 meetri pikkusel vahemaal on kuus erinevat silda. Osad neist on suhteliselt inimtühjad ja tekib küsimus, et kas on nii palju neid sinna vaja.
Miks siis Skopje kesklinn selline välja näeb? Need kujud, hooned ja sillad on osa vastuolulisest Skopje 2014 projektist. Projekti üheks eesmärgiks oli vahemikus 2010-2014 lisada Skopje keslinna monumentaalsust ja klassitsistlikku ilu – kontrastiks jugoslaavia-aegsele hallile monotoonsusele. Kontekstiks nii palju, et 1963. aastal tabas Skopjet suur maavärin, mis hävitas umbes 80% terve linna hoonestusest. Linn taastati 1960. aastatele kohaselt igavavõitu modernistliku arhitektuuriga ning seega tekkis 21. sajandiks soov midagi veidi huvitavamat ja uhkemat linnaruumi pakkuda. Skopje 2014 projekti teine eesmärk oli aga ideoloogiline – praeguse Põhja-Makedoonia riigi sidumine ajaloolise Makedoonia impeeriumiga.
Tänane Põhja-Makedoonia on slaavi riik. Slaavid jõudsid siinsetele aladele 6. sajandi paiku pKr. Enne seda koosnes siinne rahvastik peamiselt etnilistest kreeklastest ja oli osa Vana-Makedoonia impeeriumist, enim tuntud Aleksander Suure valitsusaja poolest aastatel 336-323 eKr. Peab lisama, et Skopjet linnana sel ajal veel ei eksisteerinud ning seda ümbritsevad alad ei olnud osa antiikaja Makedoonia impeeriumist. Vana-Makedoonia lõunapoolsed territooriumid moodustavad osa tänasest Kreeka riigist. Kuigi tegu on kauge ajalooga, tekitab see kõik tänaseni pingeid. Kreeka süüdistab Põhja-Makedooniat oma ajaloo endale omistamises. Kuigi tänastel slaavi makedoonlastel ei ole otseseid sidemeid Vana-Makedoonia impeeriumiga, kasutavad nad sellega seotud temaatikat palju oma arhitektuuris ja avalikus ruumis. Näiteks on Skopje lennujaama nimeks Aleksander Suure lennujaam. Samuti on Skopje 2014 projekti raames Skopje kesklinn ehitatud täis Aleksandri ja teiste tolleaegsete ajalooliste tegelaste kujusid. Skopje kesklinna uued hooned vihjavad ka oma valgete sammastega teatud ajaloolisele kreekalikkusele, isegi kui sammaste taga peituvad moodsad klaasfassaadid.
Ainuüksi Makedoonia nimi tekitab pingeid. Enne 2019. aastat oli Põhja-Makedoonia ametlikuks nimeks Endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik. Kreeka ei olnud aga sellise nimega rahul, kuna ta leidis, et slaavi riik proovib tervet ajaloolist Makedooniat enda omaks kuulutada. Seega blokeeris Kreeka pikka aega Põhja-Makedoonia läbirääkimisi NATO ja Euroopa Liiduga liitumiseks. Pärast nimevahetust oli Põhja-Makedoonial võimalik läbirääkimistega edasi minna ning 2020. aastal liitus ta NATO-ga. Läbirääkimised EL-iga ikka käivad.
Skopje 2014 linna ilustamise projekti on kritiseeritud nii ideoloogilistel kui ka majanduslikel põhjustel. Ideoloogia poole pealt leiavad osad, et nagu ülal mainitud, on tegu propaganda projektiga, mille eesmärk on omastada iidset kreeka ajalugu. Majanduse poole pealt tuleb arvestada, et Põhja-Makedoonia on Euroopa standardite kohaselt suhteliselt vaene riik, mille SKT inimese kohta 2023. aastal oli 41. kohal 48 Euroopa riigist. Seega on neid, kes leiavad, et riigi rahasid saaks paremini kasutada selle asemel et suuri kujusid rajada. Samas ei saa eitada, et see projekt on muutnud Skopje külastamise päris meeldejäävaks ja naljakaks kogemuseks.
