Senaator kutsus oma kolleege võimalikult kiiresti seaduseelnõu menetlema, et sama lugu ei korduks 2014. a Sochi taliolümpia ajal.
Paraku vaikitakse sellest, et USA sõjaväelaste mundrid, mis on ju samuti USA sümbolid, valmivad Hiinas ja ka enamus armee käsutuses olevatest IT-vahenditest kannab märget Made in China.
Ehkki Hiinas toodetud kaupa peetakse üldiselt kvaliteedilt teisejärguliseks, on selge, et suur osa seal valminust ei maandu mitte ainult „Dollarama” riiulitele, vaid leiab koha suurkaubamajades ja mainekates ärides.
Muudatused möödapääsmatud
USA kongresmen Steve Israel ütles, et küsimus pole mitte ainult siltides [Made in China], vaid laiemalt majanduspoliitikas.
Viimasel 22 aastal Hiinasse investeerinud ärimees Rick Goodwin kinnitab, et Hiina majandus on läbimas dramaatiliste muudatuste perioodi. Ta soovitab kohalikel ettevõtjatel „kiivrid pähe panna”, sest eelolev võitlus ähvardab kujuneda ebameeldivaks ja kompromissituks. Hiinas on sirgunud uus põlvkond, kes oma vanemate ambitsioonitut leppimist pakutavaga – madala palga, küsitava väärtusega tehnoloogia ja haletsusväärsete töötingimustega – ei pea õigeks. Hiina töölised on mõistnud, et neid on ekspluateeritud ja nõuavad nüüd kõrgemat palka ja paremaid töötingimusi.
Viimastel kuudel toimunud streigid on mõjunud häirekellana mitte ainult kohalikele tööandjatele, vaid ka välismaistele ettevõtjatele, kes on siiani Hiinasse investeerinud vägagi soodsatel tingimustel.
Associated Press'i kolumnist Elaine Kurtenbach kirjutas 1. augustil, et viimastel aastakümnetel maailma „vabrikupõrandaks” kujunenud odava kauba tootja Hiina võib oma positsiooni peatselt kaotada tänu muutunud oludele. Pekingi otsus öelda lahti seotusest USA dollariga on veelgi õli tulle valanud ning pingeid ja ebakindlust tõstnud.
Tõsisema konflikti vältimiseks on Hiinas viimasel ajal püütud tööstusettevõtteid ümber paigutada maapiirkondadesse ja väiksematesse linnadesse. Valitsus on ka tohutult panustanud infrastruktuuri arendamisse ja uute linnade rajamisse programmi „Areneme lääneks!” raames, mis peaks ideaalis vähendama linna- ja maapiirkondade erinevusi ning parandama 600 miljoni farmeri majanduslikku olukorda.
Investeeringute otstarbekus küsitav
Põhja-Ameerika mitmed uurimis-, farmaatsia- ja biotehnoloogiakompaniid on hakanud kahtlema edasiste investeeringute otstarbekuses Hiinasse ning otsivad juba uusi „marjamaid” või on otsustanud jääda Põhja-Ameerikasse.
Ehkki Hiina tööliste palgad moodustavad vaid murdosa USA omadest ning kõik kulud ja maksud lähevad Ameerikas aina ülespoole, leidis firma Alix Partners, et kaupade tootmine Hiinas on muutunud ettevõtjatele kulukamaks kui näiteks Mehhikos, Venemaal, Rumeenias, Indias või Vietnamis.
Võib-olla just seetõttu otsitaksegi Hiinas praegu võimalusi, kuidas jõuda oma kaubaga kodustele turgudele. See pole lihtne olukorras, kus riik võlgneb oma majandusliku õitsengu peamiselt välisinvestoritele.
Huffington Post'i vaatleja Nathaniel Cahners Hindman väitis 5. augustil ilmunud arvamusloos, et Made-in China ajastu lõpp on lähedal, kuna tehaste käigushoidmine ja tööliste nõudmised võivad toodangu hinna viia enneolematult kõrgele. See puudutab eriti Põhja-Ameerikasse osadena tarnitavaid niigi kalleid IT-tooteid, kus hinnale lisanduvad veel montaazhi- ja postikulud.
Hiina majanduse probleemid ja perspektiivid
Majandusteadlane Nicholas Lardy ütles juba 2007. a, et kuigi Hiina majandus on 10 korda suurem võrreldes 1978. aastaga ja kasvab aastast aastasse, võib seda tulevikus ohustada India või mõne teise arengumaa edu.
Ja kuigi Lardy hinnangul on Hiina „globaalne jalajälg” laienenud dramaatiliselt ning Hiina on rahvusvahelises mastaabis haaranud võtmepositsiooni, tuleb temalgi arvestada kriisidega heitleva üleilmse majanduse ja turgude olukorraga. 5. augustil avalikustatud majandusnäitajate põhjal stabiliseerus Hiina kui maailma suuruselt teine majandus juulis, kuid ei näidanud tõusu märke. Hiina majanduskasv on tänavu üldse mõnevõrra jahtunud, mis on tingitud nõudluse vähenemisest.
Ajakirjanik Steve Chapman kirjutas hiljuti Chicago Tribune'is, et kuigi N. Liitu enam pole, al-Qaida on põrmustatud ja Iraan pole ehk kunagi suuteline valmistama tuumarelva, ei tohiks valvsust kaotada, sest Hiina ohustab mitte ainult oma naaberriikide, vaid kogu maailma rahu oma sõjalise võimsuse ja vägeva majandusega.
Ajalugu on näidanud, et majandusliku tõusuga kaasnevad sageli sõjalised ambitsioonid. Chapman soovitab Hiinat jälgida läbi „pessimistliku prisma”. Siinkohal tasub ehk meenutada Pekingi ja Moskva ühist tõrksust Süüria ohjeldamisel. Mitte mingil juhul ja mitte kunagi ei tohiks unustada ka inimõiguste eiramist Hiinas.
Elle Puusaag
