Lugusid vahendas jutuvestja Piret Päär, kes saateks kirjutas: „Need on aegade tagant mälestused, inimestelt, keda enam ammu siinmaailma pole, aga kunagi saame me kõik ju lugudeks, ja hea, kui me oleme jätnud teistele endast mälestusi, isegi neile, kellega me kuna ei kohtu…”
Jõulupuust 1895.a. Olin 4-5 aastane, mäletan selgest, kui toodi meile tuppa esimene jõulukuusk. Väike kuusekene riputati nööriga lakke, kambrikene oli nõnda väike, mujal ruumi es ole. Kuuse külge seoti kandilisi suhkrutükikesi niidiga. Üks poolik jämedam küünal otsiti kapist, lõigati veel pooleks ja seoti okstele. See oligi kõik. Isa käsk küll emat, et tuu üits väike vorstirõngas ka kuuse otsa, aga ema es tuu. Kuuseke oli mu meelest kui ime, maailmatu ilus ja uudne. Ta oli mu sängi lähiksen, kui öösi ärani, siis siliti neid rohelisi oksakesi sängist käega ja kaesi esi hirmuga, et kas om iki alles siin. Kuuse vaigust lõhna, just selle edimese jõulukuuse lõhna tunnen viil praegu, sii ei läägi meelest
M. Helimets (Karksi)
Meil olid jõulud jälle nii: jõuluõhtul videvikus võeti lapsed kinni ja viidi külma sahvri, ühte suure tühja tünni. Seal me siis olime nelja-viiekesi pimedas tünnis umbes tund aega. Selle ajaga oli juba toas jõulupuu ja kingitused korda seatud. Kui meid siis viidi jõulupuu alla nutust kriimu nägudega, no küll see oli aga tore. Oli nagu põrgust taeva saamine.
A. Kagovere (Anna)
