Või et täringuvise toob oodatud tulemuse, ruletipall langeb õigele värvile. Eri nõmedusekategooria kuulub neile napakatele, kes kangi tirides loodavad tulemusele, kolme sidrunit või kirsikobarat kõrvuti näha, ja kuulda plekkraha kolisemist topsi. Milline rõõm!
Saan aru neist, kes adrenaliinisüsti soovivad kas mägironimise või lainelaual tasakaalupidamise kaudu. Ent toolis passiivselt järgmist kaarti oodates, alateadvuses teades, et need mängud on ikka õnne küsimus – mis erutust võib sellest saada? Olen elus paaril korral kasiinosse astunud, huvi pärast, aga mitte kunagi mänge mänginud. Nägin Casino Ramas armetut pilti, domineerisid väsinud kaardimängijad, kes lootsid kahtlemata õnnele, et kaotusi korvata. Kui Tallinnas avati Palace hotellis õnnemängu paradiis, siis käisin tuttavatega seal, proovides aru saada, mis võlu selline koht pakub. Ei näinud ka seal mingit külgetõmbejõudu. James Bondi filmid on küll näiteks ruletimängule ja kasiinodele seksapiili toonud; päris elus on pilt märksa armetum.
Tunnistan, keskkoolis sai sõpradega hommikutundideni pokkerit mängitud, raha peale, aga need olid 5-, 10-, 25-sendised laual, et mängu huvitavamaks teha. Keegi kunagi ei kaotanud või võitnud rohkem kui paar dollarit. Ning Yukoni mägedes hõbedaotsimiselaagris puusepana tööl olles peletasime igal õhtul igavust bridži mängides. Seal lugesime punkte küll, aga raha mängu ei pannud. Ja malet kah kunagi pole raha peale mänginud, ei saa lihtsalt aru, miks peaks.
Praegu on Torontos ehk kuumimaks teemaks kasiino ehitamine. Ning nagu iga ühiskonda mõjutava otsusega, on sellel mõttel nii pooldajaid kui vastuolijaid. Paraku on Ontarios olemas riiklik organisatsioon, OLG, mille ülesandeks on nii lotomängude kui kasiinode ja hipodroomide tegevust määrata ning reguleerida. Ja paraku on OLG ülemuseks Paul Godfrey, kelle mitmekihiline tegevus nii Toronto kui Ontario poliitikas ei ole vaatamata ta renomeele olnud maksumaksja taskule sõbralik. Praegune Rogers Centre staadion oli kunagi SkyDome, mis sai maksumaksjate rahadega ehitatud, Godfrey survel, et tema armsat pesapallikoondist majutada. Nii nagu Montréali olümpiaadistaadion, läks SkyDome'i ehitamine palju kallimaks kui eelarve ette nägi. Veel suurema nöögina müüdi hiljem valge elevant Rogersi televisiooni impeeriumile maha, hinnaks vaid murdosa ehitamiskulust.
Godfrey oli ka ajalehe Toronto Sun allakäigu ning hilisema müügi taga. Sellega ka oma osatähti realiseerides pururikkaks saades. Järgmiseks sammuks oskas endine poliitik viia National Posti ajalehe majanduskitsikusse. Rääkimata põntsust, mida endise metro-Toronto esimese esimehena linnakassale pani. Torontos seisab uhke Metro Hall, üks vähimtarvitatud valitsushooneid linnas, mida ei saa pidada kui just valgeks elevandiks, siis igal juhul läbimõtlemata otsusele Godfrey ajastust.
Ja seda meest peab maksumaksja usaldama? OLG on nagu provintsi viinamonopol LCBO – toob kasumeid, kuna hasart- ja lotomängijaid on ju paraku kõikjal, kvaliteetveine nautivaid inimesi samuti. Ent kui asi viib nii kaugele, et õnnemänguga mängitakse maha maja või varandus, veinidegusteerijast saab alkohoolik, siis kuidas saab provints õigustada nende asjade reklaamimist, veel vähem agaralt toetamist? (LCBO kasum aastas on enam kui miljard dollarit. Kas seda raha ei peaks suunama tervishoiu poole, hariduse huvides, selmet kallile reklaamile, mis pea igas kuus ajalehtede vahelt on leida, rääkimata tasuta ajakirjadest, mis keskenduvad nii retseptidele kui nendega kokku sobivaile veinidele, väljaandmisele, et siis neid letist viinamonopoli kundele tasuta jagada?)
Pole vähem oluline, et Toronto südalinn, kuhu pakutakse kasiino asupaika, on jubagi räämas, inimeste- ja autoderohke. Entertainment District, kus tegutsevad ööklubid, on kurikuulus hilisöiste narkootikumide müügikohana ning paigana, kus nokastanud kunded relvadega tüli lahendavad. Kas on vaja siis sinna veel kasiinot, kus kahtlemata ka alkoholi serveeritakse, meelitamaks asotsiaalseid elemente?
Turiste vaevalt et kasiino tooks, kui Windsori eeskujuga arvestada. Ja Windsoris pole kasiino tähendanud lisatöökohti, nagu Godfrey ja ta pooldajad väidavad. Ülalolev loetelu peaks veenma maksumaksjat, et kasiinol pole siin linnas kohta. Kui asi referendumini läheb, nagu suunurgast lubatud, siis tahaks loota, et enamik suurlinlastest saab aru, et on küllaga põhjuseid, miks kasiinot kutsutakse mängupõrguks.
Tõnu Naelapea
