Jutluse pidas külalisõpetaja Triin Käpp, võttes aluseks salmid Jesaja 65 17-25, kuulutades uut maad ja taevariiki. Jutlus ise kirjeldas teekäijaid ja piire, mis meie elukäiku rikastavad ja reguleerivad. Inimesed, keda eluajal kohtame, annavad kõik meile midagi iseendast kaasa. See omakorda tagab järjepidevust ja süvendab meie juuri. See on pärandus, mida lahkunud meile jätavad.
Pärast lahkunute mälestamist õpetaja Kadaka poolt laulis Korp! Amicitia ühendkoor esmalt „Mu südames on pühapäev”, J. S. Bach, A. Haava sõnadel, Eesti Vabariigi taastamispäevadest pärit „Sind surmani” A. Mattiiseni viisil, P. Leesmenti sõnadel ja „Palve” T. Mägi viisil ,V. Kangru sõnadel. Tundus kuidagi väga sobiv olevat, et need uue ärkamisaja laulud kanti ette meie koguduse lahkunute mälestamisel kodumaalt tulnud noorte üliõpilaste ja siinse ühiskonna eestimeelsete järeltulijate koostöö korras.
Edasist liturgiat laulis praost Salumäe, kes oma bassihäälega rikastab ka Toronto Eesti Meeskoori ridu. Armulauda teenisid kõik kolm õpetajat. Pärast teenistust siirduti teisele korrusele, kus ees ootas Heli Kopti ja tema naiskonna poolt korraldatud kohvilaud. Oli väga tore Eestist külas viibivate noortega vestelda ja muljeid jagada.
Enn Kiilaspea
