Subscribe Menu

MÄRKMIK – Kadrid lunivad lund

Kadrisandid riietuvad valgesse, et sulanduda lumisesse maastikku, mis võiks juba novembri lõpus kohal olla, kui nad kadrilaupäeval ehk ööl vastu 25. novembrit või kadripäeva õhtul, perega karjaõnne levitama läevad. Vanasõna ütleb: „Mart on üle maa (põllu), Kadri üle karja“ ehk mardid toovad vilja-, kadrid karjaõnne.

Eesti Vabaõhumuuseumi Virumaalt pärit Härjapea talu interjöör kujutab 1930. aastate lõpu olustikku. Seal küpsetas 2020. aasta maski kandev perenaine parasjagu küpsiseid, mida kadrisantidele kotti pista. Ahjupotis valmis vaikselt tangupuder. Noorte neidude ja naisõpilaste kaitsepühak Katariina, kelle eestipärane nimekaim on Kadri, oli igasuguste ketrus- ja kudumistööde patroon ning siinnegi perenaine võttis käsitööde pärimise peale kapist välja siidipaberisse pakitud omakootud Haapsalu sallid. Näputööde hooaeg jätkub kohe, kuid kadripäeval olid kõik sellised tööd rangelt keelatud. Karja eest hoolitseti sel päeval aga eriti hästi – söödeti paremini ja loomi ei tohtinud kadripäeval tappa. Foto: Riina Kindlam (2020)


Lunima (pealkirjas) tähendab „manguma, nuruma, pealekäivalt paluma“. Korra läinud nädalal oli maa Eestis valge, aga meie ilm ei vaheldu järsult, nii nagu teil seal mandrilises (kontinentaalses) kliimas kombeks ja seega on ka vähem toredaid üllatusi. Kadrilume üllatus oleks kihvtide killast sellel aasta kõige pimedamal nädalal, enne advenditulede süütamist. Siin isegi kuulutatakse „musta nädalat“, laiendust „mustast reedest“. Nii kauge USA lõikustänujärgne kaubanduslik nähtus ja mõiste, mil pole meie pilkase ööga midagi pistmist, aga kaupa loodetakse müüa – veidruse tipp. Kuna hetkel käib iga-aastane Pimedate Ööde filmifestival, mis on eesti keelt mittevaldajatele „Tallinn Black Nights Film Festival“, siis must reede vast ei olegi nii kohatu…

Eesti Vabaõhumuuseum ei ole kaubanduskeskustest füüsiliselt sugugi kaugel, kuid tundub rahuooasina nii olevat. Ka piirkonna nime, Rocca al Mare, seostatakse juba pigem suure ostukeskusega, ent läinud pühapäeval tutvustati sealse vabaõhumuuseumi vaiksel külademaastikul kadripäevaga seotud kombeid. Selgus, et mitte ainult valged, vaid ülevoolavalt uhked võiksid olla kadri rõivad – kübar olgu suur, pitse palju, satse ja patse ka (tehti lausa võltspatse) ja rääkida võiks – välismaa keeltes! Oh, seda müstikat! Pärem segadust külvata ja tundmatuks jääda.

Maskid on alati tekitanud müstikat ning kadri piilub tihti varjava loori tagant, kaasas hulga „rekvisiite“ – teatris kasutatavaid esemeid (ingl. props). Suleliste armastajana tundub mulle kadrihane roll väga ahvatlev. See võis vahel olla lõtv topis kadriisa kaenlas, aga ka inimesemõõtu, piraka, plaksutava, näpistava nokaga! Kuna kõik see pere praeguses olukorras lauldes ja tantsides naabrite ukse taha ja üle läve ronima ei sobi, siis on välja pakutud, et kadrid võiksid tänavu lihtsalt akna all laulda ja pilli mängida. Andide sadu on garanteeritud.

Peen prantsuse P.S. – Internetis Vikipeedia teemalehe „Kadripäev“ alajaotuses „Mujal maailmas“ kirjeldatakse, kuidas omal ajal Prantsusmaal kogunesid iga aasta 25. novembril, Aleksandria pühaku Katariina mälestuspäeval, 25-aastased vallalised tüdrukud Katariina kuju juurde, et asetada ta pähe müts, lootuses leida abikaasat. Sellest kombest tekkis kõnekeelde väljend ,,Katariinale mütsi pähe panama“ (coiffer sainte Catherine) tähendusega ,,olla vallaline veel 25-aastaselt“. Naisi, kes sellistest pühadest osa võtsid ja ka 25-aastaseid endiselt vallalisi tüdrukuid kutsuti Prantsusmaal Catherinette’ideks. See ajale jalgu jäänud komme ja sildistamine ning ka mütsiasetamise traditsioon hiljem kadus, „kuid ka tänapäeval kannavad üle 25-aastased naised, kes osalevad nn. kadriballil, spetsiaalset endatehtud mütsi, mis näitab nende vallalisust ja vihjab pühale Katariinale mütsi pähepanemisele“.

Riina Kindlam, Tallinn

Sepa talu Ülle kandis ajastutruudele rõivastele lisaks ka plastist visiiri näo ees. Tegemist on elamu-laudaga, mis 1880.-1890. aastail Rõuge kihelkonnas ehitatud ehk lambad on lähedal, teisel pool ust. Vokk ei vurisenud, kuigi lapsed sedagi lunisid. Ülle näitas aga villa kraasimist (vill on foto esiplaanil laastukorvis) ja heietas – nii villakiudu (heiet) kedervarrel venitades kui jutustades. Fotol on perenaine parasjagu kadriema rolli astunud ja sülle haaranud kadritite, riidest nuku. Pererahvas, kelle juurde santima mindi, pidi lapsele hambaraha andma. Laps pissis niigi (pritsiti vett) ja loobiti vilja õnneks. Kapi otsas uhkeldav kõrvits on ka justkui teatrirekvisiit: maakera või täiskuu, mis heitis varju. Foto: Riina Kindlam (2020)

Kommivabrik Kalev on paar aastat tootnud *Halloween*i komme, aga õnneks ka mardi- ja kadrikomme. See kinnitab uue aja uskumust, et kui üht asja turustada ehk äriks keerata ei anna, siis seda justkui pole olemas. Siin peotäis kompvekke Kalevi mardi- ja kadrikommisegu pakist. Maskid nagu muiste. Kombestik kuulutab: et nokaga plaksutav kadrihani (tihti maskeeritud poiss) lastele kurja ei teeks, pidi pereema andma kadridele kingitusi: linu, villu, õunu, herneid, mett või vööpaelu, kindaid, sukki, rätte... või Kalevi maasikamaitselist marmelaadikommi. Hani kontrollis ka laste lugemisoskust. Tänu- ja hüvastijätulauluta oleks kõigi õnn olnud ohus. Foto: Riina Kindlam (2020)


*Les Catherinettes* - kadrinetid! Pariisis aastal 1909. Foto: Agence Rol – Bibliothèque nationale de France


Read more