Oct 4, 2019 Estonian Life No. 40 2019
Ema on mulle rääkinud, et Kotkajärvel oli algaastatel metsapähkleid. Tädigi mäletab, kuidas skm Vello Soots tõmbas matkal Koprajärve äärde oksa alla, näitas rohelist tuppe ja lõikas lahti, tõestamaks pähkli olemasolu, mille peale väikelaps olla mõelnud: „Aga miks see pruun pole? Pähklid on ju pruunid!“ Kuid mina pole kogu oma eluaja jooksul Kotkajärve metsas luusides iialgi metsapähkleid näinud, kuigi olen väga igatsenud neid leida nagu ka muinasjutulist öökulli päevauinakut tegemas. Pähklil olen vahepeal käinud Saaremaal küll ja veel – sarapuu on seal vaat et tüütu tegelane, mis igal pool tärkab ja vanadesse kiviaedadesse trügib. Samas on „seitsekümmend sarapuukeppi“ või vähemgi ülikasulikud ja head asjad! Väikeste puude toestamiseks näiteks. Ja terve sarapik, näiteks keset lehma karjamaad, võib olla oi kui kaunis, suisa maaliline-müstiline paik!
Arvasin, et küllap on Kotkajärve sarapuudega midagi vahepeal juhtunud, nagu looduses ikka kõigub (või seda kõigutatakse). Kuni nüüd ootamatult augustis… avastasin nn Talpaku mäel, Kotkajärve väravast mäest üles minnes tee ääres põõsa, millel Eesti kogemusest tuttavad suured lapergused lehed ja ennäe – pähklid! Oi kui kummalised! Kõigest 50 aastat võttis mul nende peale sattuda!
Riina Kindlam, Kotkajärve
