Looma, eriti talulooma puhul, tuli aga meelde sõna, mida õppisin juba palju aastaid tagasi, aga mis pole tänapäeva maailmas kuigi tuntud. Kui, siis äkki pigem inglise keeles – feedbag. See on tihti riidest või nahast, aga olenevalt maailmajaost ka näiteks roost punutud kotike, mis kinnitatatkse hobuse pea külge ja millest ta saab rahulikult süüa. Võiks öelda, et see torgatakse talle pähe ja selle koti nimi eesti keeles ongi TORK; murdes, nt mulgi keeles ka torp, liitsõnana kaeratork. Hobuse peakott kaera jaoks.
„Lase poisil hobune hoovi ajada ja tork pähe anda!“ August Kitzberg. „Obesel panti tork pähä“ ehk hobusele pandi torp pähe, on näide Mulgi sõnastikust (http://www.eki.ee/dict/mulgi/) Mulkidel ja äkki laiemaltki on topsik või anum ka tork. Salme Ekbaum on kirjutanud: „Saak [= vähid] torgaga üle õla, astusid nad tiheda sammuga Süteoja poole.“
Lapsed teavad, et „lehm see sööb ja mollist joob ja siis lastel piima toob“, ent VEIS on veidi laiem mõiste. Emane veis on lehm. Jakk on pika karvaga Tiibetis elav veis. Muskusveis on muskox. Rakveres on suure ürgveise ehk tarvase (aurochs) kuju. Veis on suur sõraline (ladina Bos), harilikult koduveis, keda peetakse peamiselt piima ja liha pärast (Bos Taurus). Me lapsed tihti naeravad väljendit loomaliha. „Kõik on ju loomad, kelle liha sööme.“ Eks see nii ole, kuid just veiseliha kohta kehtib ka väljend loomaliha (beef). On kanaliha, sealiha ja veise- ehk loomaliha.
Bloori tänaval, veidi Islingtonist ida pool, seisab fotololev veis ühe restorani ees. Arvake ära, mida too resto söögiks pakub. Varem oli restorani nimi The Black Angus ja nüüd on Harry’s Steak House; pika ajalooga tuntud paik. Eestis on ka nn Steak House'isid, sest see mõiste on mujalt saabunud ja nimetajana üldtuntud. Veiseliha lõiketükid on näiteks küljesteik ja abasteik, aga enam tuntud eesti keeles on muuhulgas sisefilee (filet mignon) ja välisfilee. Kuid mitte sellest ei soovinud ma kirjutada.
Veisel on suu kinni. Kui sööb torgast, poleks lugu. See on siiski pigem hobustele. Kui kaitseb koroona eest, on ka sobiv. Kuid seda võib ka pidada märgiks looma võimetusest enda eest rääkida, seista. Selliseks piiravaks vahendiks on SUUKORV. Jällegi teise looma, koeraga seotud vahend, see on tihti naharibadest, aga tänapäeval ka mingist kummist valatud „kaitse, mis koonu ümbritsedes ei lase loomal hammustada“ – ingl. muzzle.
Minu äia-ämma koerale pannakse vahel pika autosõidu ajal suukorv pähe, et ta ei hauguks mööduvate veokite peale. Veidi sõbralikum lahendus on anda talle mingi närimiskont, mida vaikselt järada ehk jõuliselt närida.
Sõnavabadust piiravaid nähtusi võib kõiki piltlikult kirjeldada suukatmisega. „Võimude soov suukorvistada ajakirjandus.“ See laieneb viimaste kuude jooksul toimunu taustal ka vabaduse ja võrdõiguslikkuse piiramisele suisa hingamise takistamise võtete ja sümboolikaga. Võimalik ka, et antud n-ö reklaamveis äratab hetkel kinnise suuga hoopis teistmöödi tähelepanu ja empaatiat, paneb mõtlema ning tõrjub inimesi liha söömast.
Sõbranna Anne Hansson, kes abielludes sai lisanime Tork, rääkis mulle ammu selle nime tähendusest ja küllap teab seda kogu suur ja tubli Torkide pere. Ausalt esemelt saadud aus ja ilus nimi. See kõik torkas mulle meelde, kui arvasin nägevat torka. Torgalaadset maski võimalikult mäletseval veisel Toronto tuiksoonel. Mäletsema on chewing cud ehk to ruminate. See viimane tähendab ka sügavalt millegi üle mõtlemist. Veised mäletsevad, aga ka mäletavad.
Riina Kindlam