1991. a suvel saabusid kolm pastorit oma peredega Eestisse. Küllap šokeeris totaalselt erinev elustiil ja elatustase 1991. a taasiseseisvumise valudes heidelnud Eestis nende perekonnaliikmeid, eriti lapsi. Kõigest hoolimata peeti uue koguduse avajumalateenistus 17. augustil 1991 Tallinna Sakala keskuses. Seal pandi alus Eesti Kristlikule Nelipühi Kirikule.
Iga algus on raske, eriti muidugi 1991. a Eestis. Räägi pisut sellest ajast. Mis häiris kõige rohkem; mis üllatas; mis tegi rõõmu?
Jah tõesti, see polnud kerge, ehkki olime valmis selleks, milleks olime tulnud Eestisse. Eriti meie perekondade jaoks polnud siin miski normaalne. Nad olid ju jätnud maha oma sõbrad, koolid ja olud, millega olid harjunud. Sellest hoolimata ei palunud nad meilt kohanemiseks abi.
See oli minu kodumaa, minu rahvas, aga sootuks erinev Kanada kultuurist. Sel polnud midagi ühist ka minu eesti perekonnaga. Ma ei saanud aru eriti noorte inimeste keelest, kuigi olin saanud aru oma vanemate eesti keelest. Nägin palju vaeva eesti keele omandamisega, mida ju arvasin ometi oskavat! Ehmatavalt mõjus mulle, et Eestis kõlas nii palju vene keelt. Ma mõtlesin: “Siin ma olen nüüd kodus, kus kõneldakse täiesti võõrast keelt!” Nüüdseks on see kõik muutunud ega pole enam probleemiks. Kuid see polnud mitte ainult keel, vaid ka inimesed, kelle mõttekäike ja tegusid ma alati ei mõistnud. Mõnikord tundus, et ma kuulun siia ja siis jälle vastupidi. Kanadas olime ju alati teatud mõttes välismaalased, aga nüüd Eestis olime korraga väliseestlased, mida meile ka sageli meenutati. Seegi suhtumine on nüüdseks muutunud, aga algul oli seda raske aktsepteerida.
Lisaks oli tol ajal Eestis palju bürokraatiat, vähe toitu ja kütust ning sadu igapäevase elu pisiasju, mis nõudsid justkui täisajalist töökohta, aga peamine oli ju meie vaimulik töö Eestis, mis oli meie eesmärk.
Ometi saime perekonnana hakkama. Täna tunneme selle üle rõõmu. Kogenud kõike seda, hindan ma Eestit kõrgelt. Need, kes seda pole läbi elanud, ei oska väärtustada ja armastada seda, mis neile nüüd kuulub. (Pikemalt Eesti Elu 21.märtsi paberlehes)
Elle Puusaag