Näetsa, kui vähe on vanale inimesele vaja, et endaga rahul olla. Noored sibavad ja sagivad nigu herilased. Kel veiksid lapsi on, need ootavad seda märtsi preiki nigu ingeõnnistust, et saaks kogu perega soojale maale reisida. Pakivad kompsud kokku, sõidavad lennujaama, lendavad kah natuke ja siis istuvad paar päeva kuskil võeras jaamas, sest torm ei lase edesi lennata. Lapsed töinavad, naine viriseb, et võtan'd ometi midagi ette, ise aupärast mees. Närv läheb krussi, akkad aprilli ootama, sellel preiki ei ole.
Sedasi on nende maailma asjadega. Noortele on kõik irmus tähtis. Kui asjad ei lähe täpselt nii nigu nemad tahvad ja on plaanitsend, on nende meelest maailma lõpp käes. Aga mina ei tee enam ültse plaanisi ja minu maailm ei lõpe kah. Päike tõuseb ikke sealt kus ennegi ja läheb looja sinna kus ennegi. Nüid tõuseb küll natuke varem, sest kella tsurgiti. Aga mis see mulle loeb, ega mina ommukuti kella perra silmi lahti ei tee, teen siis, kui uni ära läheb.
Preik sai otsa, nüid iirlased värvivad ilma roheliseks, akkavad oma Sandipadriku päeva pidama. Aga mina olen nii sant, et ei akka enam ühtegi padrikusse trügima. Kodus iga mees kuulsam ja ahju peal ausam. Ei viitsi ja ongi kõik.
Atteh, ead sõbrad, et vanainimese tühja lora lugemise peale aega raiskasite. Aga kui see talv ikke tõesti ära läheb ja päike kõrgemalt käima akkab, siis on karta, et minugi väsind vaim ennast jälle sirgu ajab. Kevadega tulevad uued mõtted, tuleb uut jõudu ja siis on Karlakesel kah jälle sipelgad naha vahel. Vata et kahmab kargud kaenla ja läheb koos lastega laulupidule. Võltsib natuke passi ja läheb tantsupidule kah. Ega ullu uskuda või.
Kargu Karla
