Suur depression pani neoklassikalise ökonoomia hämmingusse, kuna see õpetas ,et majandus korrigeerib ennast ise, pürgib kõrgemal tasemel tasakaalu poole. Keynes selgitas, et majandus võib saavutada tasakaalu ka märgatavalt madalamal tasemel.
Neoklassikaline ökonoomia väidab, et tööpuudus kaob, kui töövõtjad nõustuvad madalama palgaga, mis veenaks tööandjaid rohkem töökohti pakkuma. Teooria üks sammas oli Say seadus, mis väitis, et pakkumine, s.t. kauba ja teenuste tootmine, põhjustab nõudmise. Niisiis, kui tootja toodab, siis tema sissetulek võimaldab tal teiste toodangut osta.
Suure depressiooni ajal oli tootjaid ülikülluses. Puudus oli ostjatest. Majanduse üldpilt hakkas selginema, kui John Maynard Keynes pani aluse makroökonoomiale. Tänapäeval aksepteeritud rahvamajanduse arvestamine lähtub Keynes'i arusaamisest, et majandust määravad neli sektorit: tarbimine, ettevõtjate investeeringud, riiklikud kulutused, kaupade ja teenuste eksport/import. Arveldamise summa on suur number: sisemajanduse koguprodukt (SKP, ingl k. gross domestic product ehk GDP). Iga sektori panus SKP tõusule või langemisele on üksikasjalikult diagnoositav. Kui sisemaine tarbimine langeb, võivad teised sektorid puudujääki kompenseerida. Suure depressiooni ajal põdesid kõik sektorid, ainuke sektor, mis hakkas elumärki näitama, oli riiklik. Sellestki ei piisanud, et suurt depressiooni võita. Oli tarvis massiivseid kulutusi, mis kaasusid Teise maailmasõjaga.
Teist maailmasõda finantseeris USA peamiselt siselaenuga. Riigivõlg koosnes suuresti tarbijate säästudest, mis võimaldas sõjatoodangu lõppedes rahastada nõudlust rahuldavat toodangut tsiviilelanike tarbeks. Algas majanduse tõus, mis kestis väikestest masudest hoolimata üle kolmekümne aasta. Töötuse määr oli viis protsenti või isegi vähem, keskklassi sissetulekud pidasid sammu majanduse tõusuga.
Makroökonoomia süsteem, mille Keynes rajas, funktsioneerib edasi. Loomulikult on tekkinud teisi koolkondi, kuid kensianistlik raamkava püsib. Isegi konservatiivid, kes pole Keynes'iga leppinud, tunnustavad riigikulutuste positiivseid aspekte, kui nad rõhutavad relvade tootmist kui tööhõive kasvatajat. Keynes'i nõuanne oli masu puhul riigi kulusid suurendada, aga olukorra normaliseerudes neid vähendada. Samuti leidis ta, et tänapäeva probleemid tuleb lahendada tänapäeval.
Keynes'il oli ja on ka tänapäeval kriitikuid. Kriitikud on aidanud Keynes'i teooriat moderniseerida. Kui Keynes rõhutas peamiselt fiskaalpoliitikat, siis monetarismi suurkuju Milton Friedman oma uurimustega tõestas rahanduspoliitika olulist rolli majanduse arengus. Need mehhanismid, millele tema teooria toetub, on kensianistliku analüüsi variant. Võib öelda, et mõlemad koolkonnad vastastikku täiendavad teineteist.
Poliitikutel, kes ametisse edasi jäämise nimel pühendavad oma pingutused valimiskampaania rahastamiseks, pole ei aega ega huvi ökonoomiasse süveneda. Nad on toetuse eest nõus järgima suurtoetajate nõudeid. Ja need lähtuvad sageli omakasust ja ideoloogilistest kinnisideedest.
Ago Ambre
