LK: Kõigepealt palju õnne Oskar Lutsu nimelise huumoripreemia saamise puhul! Mis tunded Teid valdasid seda uudist kuuldes?
MT: See tuli küll nagu välk selgest taevast! Tuli välja, et on olemas avalik hääletus ja seda saab jälgida… Seda ma küll polnud endale teadvustanud. Aga uhke oli küll! Eelmisel ööl jagati Hollywoodis Oscareid… Ja ootamatult sain mina Oskari! Olen tänulik ja segaduses ja uhke.
LK: Olete näitleja, õppinud Tallinnas ,,Lavakas“ (konservatooriumi lavakunsti kateedris). Kust tuli Hiiumaalt Suuremõisast pärit poisile pähe selline julge idee – minna Tallinnasse näitlejaks õppima?
MT: Lavale lasti mind Suuremõisa koolis esimest korda 1. klassis. Olin üks kuninga slepikandjatest. Õpetaja ütles veel, et Jüri on vahel liiga uimane, võite teda torkida nööpnõeltega… Vahepeal ei toetanud minu esnemiskarjääri miski, kuniks 8. klassis andis kirjandusõpetaja mulle pihku Ralf Parve luuletuse ,,Õppur Oskar Ohakas“, käskis pähe õppida ja saatis Kärdlasse konkursile! Ootamatult võitsin selle konkursi ja siis saadeti mind Tallinnasse, kus tulin vist kolmandaks.
Sealtpeale oli suund juba selge ja midagi muud ma ei tahtnud kui teatrisse! Mikk Mikiver võttiski mu oma kursusele vastu. Ja üht tema lauset mäletan ma väga hästi: „Kandke ikka seda „seljakotti“ endaga kaasas, kust te pärit olete!“ Nüüd jääb üle vaid tõdeda, et kuldsed sõnad…
Mandrirahvas sai ka haisu ninna ja nii ma siis neli suve seda seal mängisin. Eks siis sellest kumu lahti läks, ja nüüd on mind kutsutud muudkui igale poole suurele maale ka esinema, kõik tahavad Mamma ja Marguse lugudest osa saada.
(Margus Tabor)
LK: Olete kuulsaks saanud eelkõige oma Mamma-lugudega. Kui palju on Mamma karakteris ajaloolist tõde? Kas pidite ka midagi välja mõtlema?
MT: ,,Mamma lood“ sündis täiesti juhuslikult kümme aastat tagasi. Olin ikka vahel oma sõpradele rääkinud lugusid Hiiumaast ja Mammaga kasvamisest ja siis korraga astusin oma lugudega Hiiumaal, Suuremõisas rahva ette. Ma olen vilets kirjamees, nii et paberile ei saanud lõpuks ridagi, vaatasin siis rahvale otsa ja alustasin. Seda menu ja inimeste huvi ei ennustanud miski… rahvast tuli igalt poolt kadakate ja mändide vahelt ja kivide tagant välja, suvine aeg. Mandrirahvas sai ka haisu ninna ja nii ma siis neli suve seda seal mängisin. Eks siis sellest kumu lahti läks, ja nüüd on mind kutsutud muudkui igale poole suurele maale ka esinema, kõik tahavad Mamma ja Marguse lugudest osa saada.
Nii ongi märkamatult kümme aastat läinud ja huvipuudust pole kuskilt otsast tundnud. Kõik need lood ja ütlemised ja seosed on mul peidus kuskil siin ajukäärude vahel. Kui seal hakata sorima ja mõnele mälusahtlile koputama, võib vahel juhtuda, et avaneb kõrval ka mõni selline laegas, mida pole mõelnudki puudutada ja see on endale ka üllatav…. Ja kui nii juhtub – siin ja praegu – on see ülendav-ühendav hetk koos publikuga. Need kõik ongi mu enda lood, teiste lugusid pole juurde hankinud. Täisautorlus, võiks öelda. Vahel keegi ikka küsib, kas uusi lugusid ka juurde tuleb… Vastan sellepeale, et paraku on Mamma 1997. aastast lahkunud ja ei tooda neid enam juurde…
LK: Teie perekonnas on kolm näitlejat – abikaasa Garmen on Ugala teatri juht, poeg Theodor on samuti valinud vanemate tee. Kuidas funktsioneerib päriselus üks näitlejate perekond?
MT: Elu on kaootiline, aga omade reeglitega. Selle elukutsega pole kunagi võimalust olnud kaheksast viieni tööl käia, ja ega enam ei pea võimalikuks ka. See on üks suur logistiline pusle, mis tahab lahendamist. Jaanuaris olime korra kõik Viljandis koos, Garmeni õhutusel võtsime kõik kolmekesi oma märkmikud, kalendrid välja…. millal keegi Tallinnas, millal Hiiumaal, millal Viljandis, millal reisil. Kes võtab koera, kust ja kuhu liiguvad autod, millal kellelgi esietendus…. Keeruline. Igav vähemalt ei hakka!
LK: Olete proovinud ka saatejuhi leiba (kultuurisaates OP!). Kumb leib on magusam – kas saatejuhi või näitleja oma?
MT: Saatejuhtimine sadas kaela nagu meteoriit. Neli aastat kündsin siis seda vagu. Ühtäkki pidin käsu peale lugema uusi raamatuid, käima läbi palju näitusesaale, kontserdid, teatrietendused. Ja millised huvitavad inimesed! Olin kõigega korraga kursis. Kui tuli koroonaaeg, siis olin ainus Eesti näitleja, kes käis tööl. Meie „Op“ saadet tegime ikka edasi, aga teatrid ju tollal olid kinni, etendusi ega proove ei tehtud….
Kriitikat saate aadressil võtsin kergemalt, polnud see ju mu päris eriala ega olemus. Hing ja ihu kuulub ikka teatrile!
LK: Kas olete varem Kanadas käinud? Mida ootate sellelt reisilt?
MT: Kanadasse tulek on mul esmakordne. Olen muidu ise kirglik reisihuviline ja kui kuhugi lähen, viin ma loomulikult end selle maaga pisut kurssi. Ent mitte liiga palju, et kohapeal üllatuda.
Üllata mind, Kanada! Idarannikust läänerannikuni!
*
„Sutsakaid“ Mamma-lugudest kuuleb VEMU tuluõhtul laupäeval, 12. aprillil. Monoetendus ,,Mamma lood ehk Hiiu eluvilosoohvia“ pühapäeval, 13. aprillil kl 4 pl Tartu College’is.
