Eelmisel aastal olid tegev EstCube'iga. Palun räägi sellest projektist pisult pikemalt.
Põhimõtteliselt viis Estcube'i projekt Eesti kosmoseriikide hulka, sest selle käigus lennutati 2013. a maailmaruumi esimene eestlaste poolt ehitatud satelliit. Programmi veavad tudengid nii Eestist kui paljudest teistest riikidest. Lisaks õppe-eesmärgile on sel teaduslik siht, mille käigus on kirjutatud mitukümmend teadustööd.
Mina töötasin 2015. a kevad-suvel Estcube 2 juures, mis plaanitakse orbiidile saata Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Eesmärgiks on erinevate tehnoloogiate testimine. Seekord on lisaks tehnilisele meeskonnale liitunud need, kes tegelevad rahastuskampaania, meedia, disaini ja personalijuhtimisega. Töö käis Tartus füüsikainstituudis, aga ka Tõravere observatooriumis, kus panin käiku oma siiani omandatud mehaanikainseneri teadmised, keskendudes elektrilise päikesepurje ehitamisele. Tore oli see, et kasutasin seal rahvusvahelises seltskonnas loomulikult inglise keelt, aga ei jäänud ka hätta eesti keelega. Tänapäeval aga ei tähenda, et alati peab ise Eestis kohal olema. Nii näiteks on mu Serbia juurtega Kanada koolisõber, kes õpib ülikoolis arvutiteadust, minu soovitusel siit kaugelt Estcube'i jaoks kaastööd teinud.
Millised muljed jäid Sulle Erna matkast?
Erna matk on kindlasti üks kõige raskematest ettevõtmistest, mis olen kunagi teinud. Sain esimest korda tõeliselt aru, mida õieti tähendab see, kui keegi räägib eneseületamisest. Matk on korraldatud Eesti skautide poolt. Osaleda võivad kõik soovijad, kes arvavad, et suudavad oma võistkonnaga läbida 24- või 36-tunnise raja, mille käigus tuleb lahendada erinevaid leidlikkust, mõtlemist, osavust, jõudu ja kindlasti koostööd nõudvaid ülesandeid, samal ajal vältides vastutegevust. Tunnistan, et need 24 tundi panid tõsiselt proovile mu terve tahtejõu. Kui kogu keha ütles mulle, et peaksin lõpetama, siis mu sisemine mina sundis ikka jalga jala ette seadma. Ja hoolimata hetkedest, mil ma sain lausa tigedaks kogu asja peale, olen lõppkokkuvõttes väga õnnelik, et vastu pidasin. Erna matk näitas mulle, et minus on varusid, mida saan vajadusel kasutada. Samal ajal tõi see välja, kui oluline on meeskonna tugi kõige raskematel hetkedel. Võin julgelt öelda, et ma ei kardaks uuesti sellist seiklust ette võtta. Kindlasti aga tasub enne seda oma jalatsid korralikult üle vaadata.
Milliste Eesti asjade ja hobidega tegeled vabal ajal?
Inseneriõpingud ei jäta kahjuks eriti palju vaba aega, et kõigi huvitavate asjadega tegeleda. Ülikooli kõrvalt käisin paar aastat raketiklubis, kus ehitasime väikese raketimudeli, mis pidi teatud kõrgusele õhku tõusma. Viimasel aastal osalesin robootikaklubi raames minirobotite võistlusel. Olen praeguseks eestlaste püssiklubi täieõiguslik liige. Esimest korda sattusin Eesti Maja lasketiiru koos isaga, mulle oli siis vaja jalge alla kõrgendust, et saaksin ikka märklauda näha. Eks ma natuke muretsen, et kui praegune maja lammutatakse, siis kaob ka omaks saanud lasketiir. Mulle meeldib suviti matkamas käia või süstaga sõita, talvel teen mäesuusatamist. Kui väga igav, siis armastan nii joonistada kui savist voolida fantaasiamaailma elukaid. Aga mind võib ka heegelnõela ja lõngakeraga näha tänu käsitööd armastavale emale. Kõige selle kõrval ei kujutaks ma maailma ette ilma raamatuteta.
Millest räägid Metsaülikooli ettekandes?
Metsaülikooli ettekandes räägin Estcube'i programmist ja oma kogemustest seal. Loodetavasti suudan natuke rohkem valgustada, mida Estcube'i töö suuremas perspektiivis Eestile tähendab. Kõnelen ka Erna retkest, sest see oli natuke Estcube'iga seotud. Kuulusin ühte kahest Estcube'i meeskonnast, olin rühmas ainuke tüdruk. Ja kes teab, ehk leidub kuulajate hulgas neid, kes võtavad eesmärgiks kunagi ise Erna matkast osa võtta.
Küsitles Lea Kreinin
