Leia Kreinin: Võib-olla räägid lühidalt, kuidas te üldse sellise elustiili juurde sattusite. Sa oled inglise filoloogi haridusega, abikaasa on tegutsenud ajakirjanduse valdkonnas. Kuidas te hakkasite reisima nii eksootilisel moel, nagu seda on purjetamine?
Eestlastel oli pärast iseseisvuse taastamist tohutu reisivõlg ja kõik tahtsid näha maailma, mis viiskümmend aastat raudse eesriide taga oli olnud.
Maris Pruuli: Meie viimased reisid on olnud seotud merega. Alguseks võib pidada jahtlaeva Lennuk ümbermaailmareisi 1999 – 2001. See kestis poolteist aastat. Minu abikaasa Tiit oli siis laeva peal ja mina olin maapealne projektijuht. See oli esimene kord, kui Eesti lipp viidi üle kõigi meridiaanide looduslikke veeteid pidi, see tähendab, et mitte Panama kanalist, vaid ümber Kap Hoorni (Hoorni neeme). Eks selle pooleteise aastaga jäi merepisik meile kõvasti sisse. Ja siis hakkas minu abikaasa tegelema reisibürooga. Eestlastel oli pärast iseseisvuse taastamist tohutu reisivõlg ja kõik tahtsid näha maailma, mis viiskümmend aastat raudse eesriide taga oli olnud.
L: Tol ajal reisiti nii, et kõigil olid konservid kaasas, magati bussis, taheti hästi väikeste vahenditega ja odavalt hästi palju näha.
M: Jah, eks ta kõigil niimoodi algas. Meie teine suur projekt pärast Lennuki-reisi oli Rolling Estonians ehk taas pooleteiseaastane retk ümber maailma, aga sedakorda autodega. Pidasime blogi ja need olid põnevad ja silmaringi avardavad ajad. Mõtlesime, et nende reisidega, kus sa paljutki vaid põgusalt näed, on võimalik kindlaks teha, kuhu kunagi pikemalt tagasi minna tahaksid. Kui aga meie viimase viie aasta suurte merereiside juurde jõuda, siis 2018. a hilissügisel tuli välisministeeriumis mõte, et Antarktise mandri avastamise 200. aastapäeva tuleks kuidagi väärikalt tähistada.
L: Miks tähistada just Antarktika avastamist?
M: Väga lihtsal põhjusel. Kui näiteks lööme Vikipeedia lahti, siis loeme sealt, et Antarktika avastas Fabian Gottlieb von Bellingshausen, Saaremaa poiss. Tegelikult oli ta muidugi baltisakslane, kes oma merehariduse sai Inglismaal ja kellest lõpuks sai Vene admiral. Tema on üks kolmest põhikonkurendist Antarktise avastamisel. Minu abikaasa Tiit kutsuti välisministeeriumisse ja see mõte langes viljakasse pinda. Võtsime kampa veel meremuuseumi ja otsustasime korrata Bellingshauseni merereisi.
L: Kas te tegite siis täpselt sama reisi, mille kunagi Bellingshausen?
M: Erinev oli see, et me ei teinud kogu Bellingshauseni reisi. Tegime ka palju rohkem peatusi, sest meie ju enam midagi avastama ei läinud. Avastamise tähistamise valguses oli meil võimalus saada kandepind hästi paljule muule. Läbi Bellingshauseni avanes võimalus tähelepanu juhtida mitmetele kaasaegsetele merd ja meresõitu, kliimamuutusi puudutavatele probleemidele ning ka Eesti mereajaloole ja Eestile üldisemalt. Korraldasime sadamates konverentse, foorumeid ja näitusi.
Kirsiks tordil oli see, et toonane president Kersti Kaljulaid reisis Antarktikas kümme päeva meiega kaasa tavamadrusena.
Oluliseks teemaks oli ka merepääste. Eesti vabatahtlik merepääste pani meid kokku sõsarorganisatsioonidega üle maailma ja viisime läbi ühiseid õppepäevi. Kirsiks tordil oli see, et toonane president Kersti Kaljulaid reisis Antarktikas kümme päeva meiega kaasa tavamadrusena. Külastasime mitmeid polaarjaamu ja imestasime, kuskohast kõik need sinimustvalged lipud meie vastuvõtuks välja võeti. See oli päris ime. Antarktikas pole nii palju Eesti lippe kindlasti kunagi varem lehvinud.
L: See äratas kindlasti tähelepanu kogu maailmas.
See reis kestis kokku üheksa kuud. Meiega sõitis erinevatel etappidel kaasa umbes kakskümmend Eesti teadlast, alates akadeemik Tarmo Soomerest.
M: Kindlasti äratas see suurt tähelepanu polaarringkondades, aga mitte ainult seal. Kersti Kaljulaid oli üldse kolmas ametis olev president, kes kunagi Antarktikas käinud. Teised kaks on olnud Tšiilist nende polaarjaamade avamiste puhul. Selle sammuga andis president Kaljulaid signaali, kui oluliseks peab väike Eesti globaalseid teemasid. Maailma esimene digitaalne allkiri kuuendalt kontinendilt ehk Antarktikast on antud meie laeval Kersti Kaljulaidi käe läbi. Tal oli laeval kaasas Thalese firma tehtud sideterminal Iridiumi moodsaima sidevõimekusega ja mõlemad maailmafirmad olid elevil. Iridiumi president Matt Desch säutsus pärast Twitteris, et see, kuidas ühe pisikese riigi president ajab maailma äärelt oma asju, on igas mõttes cool. See reis kestis kokku üheksa kuud. Meiega sõitis erinevatel etappidel kaasa umbes kakskümmend Eesti teadlast, alates akadeemik Tarmo Soomerest. See andis me reisile väärika lisamõõtme ja olime selle üle uhked. (Järgneb)
Fotod: Reino Kuber, Maris ja Tiit Pruuli
