See, kuidas kevadkuumus (pauhti!) ühel hetkel Eestis ründab, tabab paljusid kaasmaalasi ootamatult. Ootad muidugi seda valgust ja soojust, aga siis tajud, et oled elanud tubaselt ja pilvkatte all nagu kartulimugulake keldris pool aastat ja see kevadine jõuvalang on üks paras šokk, mis võtab omajagu harjumisaega.
Juba stardis oli tava-jooksutreeningutest võõras tunne – tahaks juua. Ettevalmistusena oli nädal aega teadlikult rohkem vett joodud kui tavaliselt ja tol hommikul ka, kuid me kõik vast teame, mis on kõhus loksumise oht. See ei ole meeldiv. Ning kui oled harjunud treenima hommikujaheduses, et ennast säästa, siis keskpäevane jooks on sootuks teine tera. See, mida tavaliselt pigem väldid.
Tabasin end sisimas suisa sisisemas: „Ei taha seda tümpsu, tahaks lihtsalt juua; JOOKS!“
Teadsin, et tuleb joogipunkt, aga lootsin, et äkki on see kuumuse tõttu toodud rajal varasemaks. Tuli ergutuspunkt (muss ehk muusika kõlaritest), tuli teinegi. Tabasin end sisimas suisa sisisemas: „Ei taha seda tümpsu, tahaks lihtsalt juua; JOOKS!“
Lõpuks saabus joogipunkt. Jooks jooksul, kui saaks, ent raske on joostes juua, jooksusammul neelata. Ühe topsitäie valasin pähe, teise jõin. Valikus oli vesi või koola. Eelistasin esimest, läbipaistvat valikut ja siis tuli tabada rajaäärseid prügitünne. Õnnestus.
Kogu päeva võis lõppkokkuvõttes lugeda õnnestunuks. Mõnus ega kerge jooks see minu jaoks polnud, aga meie peres oli see esimene kord, kui ka lapsed kumbki läbisid oma jõu kohaselt maijooksu.
Kiideldi, et tänavu püstitati osavõturekord – „koos virtuaal- ja lastejooksudega oli ajaloo suurimale kevadisele liikumissündmusele registreeritud tervelt 20 370 liikumisharrastajat“. See on uhke, aga rajal oli tegelikult veidi liiga ebamugavalt kitsas olla.
#eestioojooks
Oo, kuidas jooks taas! ÖÖsel, ööjooksul. Tegelikult oli 1. juunil joostud ööjooks hoopis teine. Kuna… päike oli loojunud! Mulle endalegi oli üllatuseks, et sattusin kaks nädalat pärast maijooksu Rakverre, aga pisik oli hammustanud. Olin tasapisi hakanud korrapärasemalt sörkimas käima paar kuud tagasi. Viimati olin osalenud maijooksul viie aasta eest, aga tundsin, et suudan. Ja miks mitte taas ja veel lapsed ka kaasa kiskuda.
Kui juba vorm enam-vähem, siis ei taha ju seda kaotada ja ööjooks tundus nii põnev! Olin varem ühe korra öösel võistelnud. See oli Stockholmis ESTO 96 ajal, kui linnas toimus 10 km Midnattsloppet, millest estolased olid ka kutsutud osa võtma. Peamine ajend seekordseks ürituseks oli teadmine, et jahedas oleks see nii palju mõnusam ja tulemuski parem. Valisin ka lühema distantsi, 5 km 7 asemel. Kümme on tuleviku lootus.
Olime üks suur piparmündiroheline vägi, kõikidel seljas samad jooksusärgid, PIDURDAMATUD koos võimsa tarva kujutisega rinnal.
Mitte ainult ei olnud päikseta jahedam, vaid enne jookse tuli ka väga korralikult äiksevihma ning tibutas võistluse ajalgi. Seega oli igasugu õietolm ka õhust pühitud kui nõiaväel. Lompide ümber navigeerimine või nendesse ka sattumine ei morjendanud sugugi. Olime üks suur piparmündiroheline vägi, kõikidel seljas samad jooksusärgid, PIDURDAMATUD koos võimsa tarva kujutisega rinnal.
Lubati olla viisakas ja teisi arvestav, naeratada ja anda teed kiirematele, visata tops õigesse kohta ja mitte endale liiga teha.
Olgem ausad, väikses linnas on asjad tihti teistmoodi. Rakveres oli ruumi, õhku ja ergutajaid palju rohkem. Olid lausa laulukoorid, naised rahvarõivastes (paistsid läbi vihmakilede), kisakoorid (cheerleaders) ja lõpus ka tuletõrjeauto, millest lastava veekaare alt oli võimalik läbi joosta! Need, kellel polnud seljas rohelised „vormipluusid“, olid kostüümides. Oli ikka muljetavaldav küll! Karud, lehmad… mõned karused, mõned täispuhutavas kestas. Piraadid, nõiad, ka eakaid jäljendavad, kellel olid täispuhutavad jalutamisraamid! Müts maha nende ees, kes suutsid lisakihtidele ja mütsidele või tiibadele vaatamata osaleda, naeratus näol ja jooksujalu.
Enne starti loeti ette jooksja vanne, mida kõik osalejad paremat kätt püsti hoides järele ütlesid. Lubati olla viisakas ja teisi arvestav, naeratada ja anda teed kiirematele, visata tops õigesse kohta ja mitte endale liiga teha.
Need kaks jooksu olid minu jaoks nagu öö ja päev. Öö õnnestus, päev oli piinarikkam. Ööjooks oli ka 2 km lühem. Asi seegi. Lõpus sain väikese ehmatuse, kui vähem kui 500 m enne lõppu proovisin endast ikka viimast rajale jätta ja oli raja kõige erilisem ning paraku ka kitsaim koht, seal sain sõimata ühe kiirema 10 km mehe poolt, kes tagant tuli. Vasakul ma seal munakividega allamäge lookleval Kooli tänaval kindlasti ei olnud, aga hüüdja väitis, et olen risti ees. Eks me igaüks olime oma lõpusirge mullis. Mul veel uduseks tõmbuvad prillid peos. Alles hiljem tajusin, et ta oli jooksja vannet murdnud! Esmakordselt andsin ise sellist toredat vannet ja taas üllatasin ennast – sel pühapäeval osalen Peetri jooksul. Jälle 5 km ja Tallinna külje all.
Ega ma muidu poleks registreerinud, start on taas kell 13.00, aga lubatakse jahedat ilma ja lausa ohtralt vihma! Iga ekstreemsus aitab: pimedus, vihm, lumi, jää. Teeb jooksu suisa põnevaks, viib mõtted mujale. Leitsakust pigem hoidun. Ja sõimust. Jooksvast ehk luuvalust ka, mis mööda kere jookseb.
Riina Kindlam, Tallinn
