See, mis langeb pindadele, muudab kogu maailma. Valgus, vari, peegeldus, lumesära ja -sina. „Ah, jälle sina, lumesina. Ma mäletan sind Group of Seven maalidelt!“
Meil oli õnn olla kolm nädalat Eestis pühade eelsel ja järgsel ajal. Ikka jälle päike ja lumi. Kust tõuseb, kuhu loojub, mis värvi maalib taeva ja mere. Kas tuiskab, kuhu tuiskab, kuidas koguneb. Mida paitab, mida katab. Ent seal, Põhja-Tallinnas oli üks ülipõnev komponent veel juures. Tegelaskuju, fenomen, kes ta kõik korraga ei oleks, aga kindalt kes – ta ju kasvab ja kahaneb. Muutub ja häälitseb. Vaheldub ja vormub taas. Ta on MEREJÄÄ. Teda ei mõjuta praegu veel päike, küll aga tuul. Selle kahe nädala vältel, kui Eestisse saabusid lõpuks miinuskraadid, jõudis merejää palju muutuda. Külm saabus vana-aasta eelviimasel päeval ning temaga ka lumi ja pakane, mis kestab siiamaani.
Mõnel päeval oli selgelt näha, kuidas jää kasvas tunnist tundi. Juba selle suure kivini. Nüüd juba sellest maanukist mööda avamere poole. See oli siis, kui valitses tuulevaikus. Aga kui tuul kihutab Soome poolt põhjast või loodest, nagu ta tihti tormates tulla tahab, on jääl raske rannajoones vastu panna. Kui külm peaks olema ja kui paks peaks jää olema, et mitte alluda tuulele, see on juba kõva füüsika – põnev päriselufüüsika!
Kui tuul on paugutanud öö läbi, raputades katuseplekke ja mürtsutades mida iganes ta mürtsutab (tont seda teab), majaseina ennast vist – toob päevavalgus uudise, kui palju meri on selles marus jääd alla kugistanud. Mitte päris kõik, aga arvestava jupi. Ja siis varsti algab kõik taas otsast. Iga kord uue värvi ja tempoga. Tihti on näha mitmeid triipe, erinevas külmumisastmes vett rannast edasi joonistudes. Korralik jää, siis vaevu selle kirme, edasi selle supp ja kõige kaugemal vesi, mis mõtleb jäätumise peale – ka tema on teist nägu. Või on see taeva peegeldus? Petekaid on palju. Vaatad, et kindlalt jää, aga siis tõestab fotoka lääts, et selles tahkes kraamis ujub rõõmsalt luigeparv, järelikult ei ole sugugi veel nii tahke.
Meri on Tallinnas põhjas, Torontos järv aga lõunas, silmale sama suur. Inimestel on ikka kombeks abi saada suurest orientiirist ja mõlemas linnas on see suur veeväli.
„Selle metsa taga ei ole mets, on meri,“ laulab Jaan Tätte. Selle pargi taga ei ole park, on suurjärv.
Võib-olla te ei tea, niisiis tuletan meelde, kui õnnelikud te siin Kanadas olete. Või noh, ma saan ainult rääkida sellest, mida olen ühe kingitud sügise läbi siin kogenud ja nüüd edasi talvises Torontos. Kui palju siin on päikest võrreldes Eestiga! Et kui ongi mõnda aega pilvine ja sompus, siis ikka ta tuleb, järsku ja jõuliselt – sinitaevas ja päike! Selle mõju on üüratu. Tallinnas hoiab vanem laps igal hommikul palge ees valgustahvlit pool tundi, et see silma sisse poeks ja sealtkaudu ajju ja vaimu.
Varsti tuleks siinse „mere“ äärde minna ja võrrelda tunnet. Tallinnas on õhk igal juhul enam merd täis. Seda tunned Ülemiste lennujaamast väljudes ükskõik millisel aastaajal. Sulle visatakse õlgadele taevakarva mererätt.
Vahel unustab inimene ära, mis talle head teeb, mida ta vajab. Siis tuletab päike lumel meelde – just seda vajamegi! Minna võimalikult selle pildi sisse, peale, krudisedes liikuma. Rõivaste kihid ja kihid ja kihid. Villane tugi päästab. Ja hapnik, tulvil lumelõhna. Õhk täis raagus okste klõbinat ja tuisukeeriseid katustelt.
Jälle see maalijate „seitsme grupp“, „seitsmene kamp“. Võib-olla varsti julgen võtta pliiatsi või pintsli ja joonistada neid armsaid lumiseid katuseid ja härmas aknaid ja lohutavaid valguslaike nende taga. Praegu pildistan. Vist sama palju kui Tallinnas merd. Minu ja majade vahel on õõtsuvad okstetriibud ja uhkeid hüppeid harrastavad oravad, hallid ja mustad. Varsti tuleks siinse „mere“ äärde minna ja võrrelda tunnet. Tallinnas on õhk igal juhul enam merd täis. Seda tunned Ülemiste lennujaamast väljudes ükskõik millisel aastaajal. Sulle visatakse õlgadele taevakarva mererätt.
Kuniks meie siin, hoiab Tallinnas pere teine pool meie akendes valgusallikaid. Ja näevad meremärkide plinkimist vastu. Tore on mõelda, et kedagi lohutavad kindlad mandri rannatuled – kasvõi tukkuvaid merelinde öös.
