Meri on meie korterimaja nurgast otsejoones kõigest 532 meetrit (Regio kaardirakenduse joonlauaga mõõtsin!) ja koeraga peab hommikul esimese asjana välja minema. Pätsik on 16,5 aastat vana ja kui ei lähe kohe, juhtub õnnetus. Tol hommikul, kui ilmaennustusest jäi meelde kolmiktera ,,sajab lund, lörtsi ja vihma,“ juhtus õnnetus hoopis jalutajal, loomatalitajal, mul. Olin haaranud teise mantli, mille taskus polnud koerakaka kotte. ,,Nui neljaks, ma koristan need pärast ära!“ lubasin endale. ,,Ma ei ole hooletu koeramampsel, mul on ju koer olnud veidi enam kui kuu aega ehk siis olen ,,uue aja“ koerainimene, mitte selline, kes ,,kevadisi miiniväljasid“ laeb. Va väetaja siuke.” (Neid on küll ja veel Põhja-Talinnas…)
Tutkit! – ehk tuhkagi. Tühja ma enam neid leidsin, vahepeal oli käinud sahk ja tänava äärde paotatu oli lumevallide all. ,,Kui tuleb taas sula, siis kas või nui neljaks, ma otsin selle reostuse üles!“ lubasin ma Pätule, kellele olin enne mere äärde jõudmist sosistanud: ,,See on MERE KUTSE, kutsuke.“ Mere kutse on see, kui sind tõmbab merele, meie puhul mereni. Vanasti tõmbas Pätu oma jalutajat kõikjale, nüüd tihti kõnnin mina julgustavalt tema ees. Pätul on raskusi puusadega. Kusjuures mul ka! Toredat laulu ,,Mere kutse“ (sõnad Leelo Tungal, muusika Kadri Hunt) laulsid poiste- ja meeskoorid 2019. a. juubelilaulupeol. Otsige YouTube’ist.
Mida Pätu ei tea (või äkki siiski), on see, et tema on ainus oma pesakonnast, kes pääses MEREKOOLIST. See tähendab seda, et tema vennad ja õed uputati vahetult pärast nende sündimist. Ma ei sooviks sellel teemal pikalt peatuda, sest see on vägagi ebameeldiv, aga juhtus see meile teadmata ja pean andma tegijatele andeks, sest nad olid tol ajal veel, ütleme et vägagi vanakooli vanaviisi inimesed, kes paremaid lahendusi ei suutnud täide viia. Merekooli minek ei toimu sugugi alati meres… Ning nüüdseks on selline “lahendus” seadusega keelustatud. Aga võib-olla sellepärast Pätu ei nõustu isegi nabani Tika auku, veega täitunud endisesse kruusakarjääri Saaremaal, minema. Kuid vannitada tahaksime me teda küll. Ja pediküüri teha ka põdurale poisile.
Koer elab meiega 23. jõulukuust, mil' ämm toodi pühadeks pealinna külla, kaasas eakas koer ja kaks kassi. Kolm neist on taas Kohtla-Järve viienda korruse (liftita maja) korteris, aga võtsime tervisemuredega Pätu oma hoolde pealinna poisiks, et nii 86-aastasel Mammal kui (inimaastates vähemalt 90-aastasel Pätul) oleks talvel kergem.
Hülgeid hüütakse ka MEREKOERTEKS, sea dog on jällegi hai, aga mõlemas keeles ka kogenud vana meremees, nagu ka MEREKARU. MERILÕVI on hülgest suurem loivaline ja MERIHUNT päris hirmutava väljanägemisega kala. MERISIILIK (sea urchin) kindlasti köidaks kerana koera tähelepanu, nagu maismaa siilgi, aga mängimiseks ei sobi. Merisiilikuid Läänemeres ei elutse, kuna see pole piisavalt soolane. On vaid hallvaresed, kes veepiiril mustadel märgadel adruvallidel meile uudishimulikult hästi lähedale hüppavad. Need talvised MERIHEINA vallid on nii Pätu moodi, et kui ta nende vahele pikali viskab, siis nagu tina tuhka kadunud ta oleks. Lumega mitte.
1966.a. salvestatud Raadioteatrit, Jack Londoni romaani “Merehunt” The Sea-Wolf (1904) saab kuulata Klassikaraadio raadioteatrist.
