Heinrich Lambur usaldas mulle, et sõjajärgsetel aastatel rüüstati nõukogude võimu korraldusel Raadi kalmistut, lõhuti sealseid marmorist hauamälestisi, purustati kildudeks ja kasutati neid ehitatava Valga raudteejaama põrandas. Aastakümneid polnud mul selle teadmisega midagi peale hakata, aga see barbaarsus meelest ka ei läinud. Kruusaaugu poolsest värvast tulles olen alati häiritud sellest, kui tühi on ala vasakule jääval Vana-Jaani surnuaial – vaid üksikud jäänused hauasammastest. Otsevaates täitub kalmistu uute matustega ülikooli professuuri hulgast.
Selguse sain Raadi kalmistu rüüstest tänu ajakirjas Akadeemia alates 2018. aastast järjejutuna ilmuvale prof Herbert Normanni päevikule 1944 – 1961 „Tants teadmatusse“. Kui tulin 1960. aastal arstiteaduskonda, oli prof Normann veel elavate kirjas, aga õpiajal mulle temast ei räägitud. Normanni suurusest sain teada, kui leidsin tema artikli Eesti Arstis (1940) Hippokratese vandest ja sellest, miks Kreutzwaldi ei tituleeritud meditsiinidoktoriks, küll aga oli seda Faehlmann. Kuigi päevik on seotud Normanni töökohaga Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas, on neisse põimitud muudki sündmused, sealhulgas metsikused Raadi kalmistul.
Nõnda saigi Heinrich Lamburi räägitud lugu tugeva aluse. Peale selle kaks aastat tagasi leidsin netist etnoloog Riin Alatalu 2012.a. fotodega illustreeritud aruande Valga raudteejaamast. Nendel fotodel on põrandas valged tükid, mis võisid kinnitada marmori leidu. Aruande autoril ei olnud andmeid selle kohta, mis need on ja kuidas valged tükid põrandasse said. Ta lubas uurida, aga minuni tookord info ei jõudnud. Kõnelesin mitmete inimestega, aga tulemusteta.
Järjekordse impulsi tegelemaks Heinrich Lamburi infoga sain raadiosaatest, kus Tartu vaimu ärkvelhoidja Enn Lillemets kõneles Raadi kalmistu meenutamisväärsustest. Ta oli puudutatud minu jutust ja Raadil toimunud vandalism ei olnud talle uudiseks. Veel kahetsesime, et oleme nii hiljaks jäänud teadjate inimeste otsimisel. Kui Raadi kalmistu rüüstamine toimus üsna avalikult, siis Valga jaamahoone ehitasid vangid, mis tähendas, et ehitusplats pidi olema läbipaistmatu taraga piiratud. Kuidas tõendada, et valged marmoritükid pärinevad Raadilt?
Olulist infot Vana-Jaani kalmistu rüüstamise kohta sain Ille Palmi ülevaatest Tartu Linnamuuseumi kogumikus „Ülejõe Tartu: paigad, lood ja inimesed“, 2019. Ta meenutab, et tollal rüüstati või hävitati Kopli, Kalamaja ja Keila kalmistud. Selle raamatu juurde juhatas mind Akadeemia toimetaja Mart Orav.
Kui õnnestub kindlaks teha marmori päritolu Raadilt, mis selle põrandaga siis peale hakata? Esialgne mõte on – vaksali põrand üles võtta, kui vaja – peenendada ja sellest võiks püstitada vastavate kirjetega obeliski Raadi kalmistul. Eeskujuks võiks olla Vallikraavis arhitekt J.W. Krause kavandatud Rahvaste Monument „Siin hengawa mitme maije rahva luid“, mille tekstid on neljas keeles. Tuleks paigaldada marmortahvel selgitustega raudteejaama seinale.
Ehitustöödest võtsid osa Valga sõjavangilaagris kinni peetavad Saksamaalt, Austriast ja Ungarist pärit sõjavangid. Neid oli mitu tuhat. Lühikese ülevaate vangide kasutamisest Valga vaksali ehitusel leiab Urmas Bereczky kirjutisest Akadeemias „Hingepäevik sunnitöölaagris“ (2021).
Konsultatsioonid jätkusid. Valga Muuseumi portaalist sain teate, et Valga jaamahoones on avatud näitus „Valga raudteejaam 75“. Selle suurejoonelises stalinistlikus stiilis ehitatud hoone pidulik avamine toimus 14. detsembril 1949. Ehitustöödest võtsid osa Valga sõjavangilaagris kinni peetavad Saksamaalt, Austriast ja Ungarist pärit sõjavangid. Neid oli mitu tuhat. Lühikese ülevaate vangide kasutamisest Valga vaksali ehitusel leiab Urmas Bereczky kirjutisest Akadeemias „Hingepäevik sunnitöölaagris“ (2021).
Näituse kuraatoriks on muuseumi teadur Karin Varblane. Tänapäevased sidevahendid lubasid momentaalselt temaga ühendust võtta. Lahke Karin Varblane tuli kohe probleemiga kaasa. See, et marmor võis pärineda Tartust Raadilt, oli talle teadmata. Tema järgi toodi purustatud marmor Valka hoopis Königsbergist. Ta lubas appi võtta väärikas eas Mai Simsoni, kel on entsüklopeedilised teadmised Valga kohta. Minu sõbra mälestused Kaliningradist sõjaväeteenistuse ajast kaudselt kinnitavad, et see võibki nii olla – linna tänavaidki oli sillutatud kalmistutelt võetud hauaplaatidega, milledel isikute nimedki näha.
Ühel hetkel jõudsin uuringutega tupikusse – Tartu Vana-Jaani kalmistu tasandamine või õigemini hävitamine algas Normanni järgi 3. detsembril 1949, aga Valga jaamahoone pidulik avamine toimus juba 14. detsembril samal aastal. Tartu peaarhitekt Arnold Matteus tutvustas Normannile 24. detsembril täitevkomitee otsust 9. detsembrist 1949.a., mille järgi Vana-Jaani kalmistule kuni peateeni rajatakse park. Aasta hiljem tegi Normann sissekirjutuse päevikusse: „Jaani kalmistul lebavad kurvas korratuses ristide aluskivid ja purustatud monumentide killud nagu lahingus langenud kangelaste laibad… Purustamata on jäänud Faddei Bulgarini graniidist risti sokkel. Arvatavasti lugesid töölised vene nime ja jätsid lugupidamisest selle eest sokli püsima.“
Sissekanne Normanni päevikus 14. juunist 1947 viitab sellele, et rüüste algas juba varem – Kunstiinstituudile anti luba kasutada purunenud marmorkalmumonumente Vana-Jaani kalmistult. Normanni silme all tõsteti vankrile suur hauakivi, mis ei olnud sugugi purunenud. Sissekanne 5. juulist 1947 on kurjakuulutav: „Monumentide kõrvaldamine vanalt kalmistult on võtnud seninähtamatu ja kuulmatu ulatuse… Huvi on tuntud vaid graniidi ja marmori vastu… Monumente on viidud nii hobuste kui autoga… Osa monumente on nähtavasti kadunud öösiti… Pole võimu, mis tahaks ja suudaks monumentide kõrvaldamist lõpetada.“
Niisiis sain tupikust välja – ametlik otsus Vana-Jaani kalmistu kujundamiseks pargiks tuli küll 9. detsembril 1949, aga eeltööd selleks algasid juba kaks aastat varem. Nende käigus hävitati hauatähiseid, võeti maha puid, lammutati ehitisi ja tõenäoliselt koguti marmorit Valga raudteejaama põranda tarvis. Tõsi on, et Heinrich Lambur ei rääkinud mulle, mis toimus Raadi kalmistul, aga selle kõik pani usaldusväärselt kirja prof Herbert Normann.
Seepärast tuleb paluda Muinsuskaitseametit, Tartu Linnavalitsust ja Valga vallavalitsust, et nad korraldaks proovide võtmist ja uurimist Valga raudteejaama põrandast. Et kalmumonumendid (õigemini – nende tükid) ei langeks teadmatuses järjekordse rüüste alla.
Kuuldavasti algab varsti Valga raudteejaama hoones kapitaalremont, mille käigus ei tea, mis põrandast saab. Seepärast tuleb paluda Muinsuskaitseametit, Tartu Linnavalitsust ja Valga vallavalitsust, et nad korraldaks proovide võtmist ja uurimist Valga raudteejaama põrandast. Et kalmumonumendid (õigemini – nende tükid) ei langeks teadmatuses järjekordse rüüste alla. Käesoleva artikli mõte on selles, et ajalehe kaudu leida neid, kes ehk oskavad midagi olemasolevale lisada.
Aga mis siis, kui ei leia kinnitust, et vaksali põrand sisaldab marmoritükke? Siis oleme vähemalt üles näidanud hoolivust ja aukartust nende suhtes, keda peale surma häbistati ja alandati. Meenutaks ka sõjavange mitmelt maalt, kes ehitusel nälgisid ja surid. Et me pole ükskõiksed ülekohtu suhtes ega unusta seda. See oleks samm heaoluühiskonna ehitamise suunalt vastastikuse lugupidamise saavutamise juurde. Ligemale inimlikkusele, mida väljendab ladinakeelne Civitas reverentiae.
