See lugu meenus mulle Talveaias, kui nii publikule kui isegi Mati Palmile üllatuseks näidati amatöörvideot just sellestsamast Attila aariast Pariisis, millest mulle jutustati. Aplaus oli tõesti vägev!
Raamatut sirvima hakates otsisin kohe üles, mida Palmi Attila rollist kirjutatakse. Mati Palm meenutab:/…/ Verdi „Attila” oli „löögiooperiks” mitmetel Estonia gastrollidel nii Leningradis, Stockholmis, Helsingis, Minskis kui Moskvas. Tavaliselt mängiti seda etendusteseeria ava- või lõpuetendusena. Säärast aplausitormi, mis just „Attila” peale on tulnud, on saavutanud vaid vähesed teised ooperid – inimesed seisid pikalt püsti ning kõlasid pidevad braavo-hõisked. Just need hetked Attila pearolli laulmisel on tõenäoliselt olnud mu ooperitegevuse kõrgmomentideks/…/.”
Mäletan minagi Palmi vägevat Attilat Estonia teatri laval. Samas mäletan ka Philippi „Don Carlosest”, tsaar Borissi „Boris Godunovist”, Reinholdi „Barbara von Tisenhusenist”, Zaccariat „Nabuccost” ja palju teisi põnevaid ooperirolle. Lisaks mällusööbivaid esitusi suurvormides, millest on erilise tähendusega Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonas lähetamine” esiettekanne Peeter Lilje juhatusel. Mati Palmi kõrval olid seal solistideks veel Raili Viljakainen, Urve Tauts, Janis Sprogis ja Juri Poljakovs. Tollast aplausi võiks vabalt võrrelda eelpoolkirjeldatud Attila-aplausidega.
Mati Palm kirjutab: „ Ooperikunst on minu südametunnistus, oratoorium mu armastus, kammerlaul mu hobi”.
Palmi kammerlaulu on võimalik nautida mitmel plaadil, kus ta klaverisaatjaks on Peep Lassmann. Salvestusi on hulganisti ka Eesti Raadio arhiivides. Paljud eesti heliloojad on Mati Palmile nii laule kui kammertsükleid kirjutanud. Ja tema soolokavades ei puudunud maailmaklassika kõrval kunagi eesti muusika.
Ühelt poolt on Vurma raamat Mati Palmist, teisalt aga on see eesti ooperikunsti ajalugu – on ju Palmi lavapartneriteks olnud meie ooperiteatri „raskekahurvägi”- Tiit Kuusik, Hendrik Krumm, Margarita Voites, Anu Kaal, Urve Tauts, Teo Maiste ja paljud teised. Raamatus on hulganisti põnevaid fotosid ja väga põhjalikud registrid. Juttu on ka Palmist kui sportlasest, rahvusvaheliste laulukonkursside žürii liikmest ja laulupedagoogist. Uskumatu, kui palju on Eesti legendaarne bassilaulja oma elus teha jõudnud. Kõigele lisaks saame lugeda ka kriitikat
Valisin neist lõpetuseks välja ühe, mis avaldati mitmemiljonilise tiraažiga ajakirjas „Sovetskaja Muzõka” siis, kui Palmist sai N. Liidu riikliku preemia laureaat. Enam kõrgemale tollases ajas lennata polnud võimalik. Pärast sooloõhtut Moskva konservatooriumi väikses saalis kirjutati: „/…/ See pole liialdus, kui öelda,et suurepäraste häältega ärahellitatud Moskva publiku vallutas Mati Palm tervenisti /…/ oma hääle ilu ja kõlavusega. Palmi paindlik ja pehme kõrge bass on tämbrivärvide küllane. Mitmeplaanilises kavas näitas ta end kunstnikuna, kes täpselt tunnetab iga teose stiili, targalt suunates rikkaliku häälevoo õigesse rööpasse.”(nr 9, 1983.a)
Sirje Vihma-Normet
