Pea vajub vahel longu ja ambaid polegi änam nii palju suhu jäänd, et oleks mida risti panna. Ööbiku äälel pole ma kunagi laulu laksutand ega lõo kombel lõõritand, aga varese viisi kraaksuma kah ei akka, parem pean oma noka kinni.
Nii et siis varest pole minust saand, aga ädad ikke kipuvad kallale. Akkasin omaette arutama, et mispärast see nõnnasi võiks olla. Ääri-veeri uurisin Kata käest kah, ei taht talle täit tõtt tunnistada. Aga Kata on jälle nisuke, et kui sa talle sirget juttu ei kõnele, siis ümber nurga ütlemisega parem ära proovigi. Kähvas kohe, et kui sul miskit ütelda on, siis ütle, ära käi nigu kass ümbre palava pudru. No ma siis jäin vakka. Korraks nigu kihvatas küll, et ma pole elu sehes iirepüidmisega tegelend ega tema mulle juba pikemat aega palavat putru keetnud, aga lõin käpaga – ptüi, käega ikke. Minu eas ei tasu enam lahingusse tormata, kui ette tead, et kautajaks jääd. Lülitasin oma mõtlemisemassina uuesti sisse ja läksin asjaga isetegevuse korras edesi.
Jõutsin järeldusele, et kõik on mõedukuse küsimus. Noorest peast sai muutkui uupi ja uisapäisa...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
