No mida ma siis selle päeva kohta pajatan? Kontrollisin koidulaulikuga, selle postipapa tütrega. Tema on ema südame kohta nii armsa laulukese kirja pand, et viimane värss kohe kisub silmad koos ninaga vesiseks. Aga nüid vanast peast akkad iga sõna kallal järama ja urgitsema, et mispärast need asjad just sedasi on. Ei loe, et kuulsa inimese suust ja sulest. Tead küll, et aeg on alastamata ja muutkui võtab, aga tagasiandmisega on kitsim kui mustlane. Kõik andis tagasi, aga ema südant, näe, ei anna.
Mõtlesin ja mõtlesin ja siis lõpuks ütlesin iseendale, et oled, Karlakene, ikke opakas vanamees küll. Kõige lihtsamat asja sa enam ei taipa. Kuda saab aeg ema südant tagasi anda, kui ta pole sult seda kunagi ära võtt. Aeg võib su ema enneaegu auda saata; võib ta jätta koju silmi vesistama, kui sina sõtta lähed; võib sokutada sinu ja ema vahele seitse merd, aga ema süda jääb sinu juurde, oiab ja kaitseb sind. Vahel noomib ja manitseb kah, aga maha ei jäta.
See äkiline teadasaamine lõi mu meele nii ärdaks, et upitasin end püsti, komberdasin Kata manu ja panin talle kaks kätt ümbre kaela. Ise pidasin inge, et näis, kuda ta reageerib. Kas teate, mis ta tegi? Naeratas mulle vasta, mitte ainult suunurkadega, vaid kohe silmadega kah. Imelik akkas, ilm läks kudagi valgemaks ja jusku soemaks kah. Ea oli olla ja natuke äbi. Ei tuld pähegi, et tal ju kah ema süda.
