Küljeluu näitas mulle ardikkelt, kus viiruse salakaval iseloom kenaste ära seletatud. Kõik nakkuse kandjad ise polegi aiged ja just need ongi kõige kardetavamad. Mehel nägu naeru täis ja lööb kesa peal keksu nigu talleke, aga analüüsid näitavad, et endal põu pakteritest pungil. Kellele vähema kui kahe meetri pealt naeratab vai lehvitab, sel kohe tõbi turjas ja koroona kukil.
No nii, et just sõnumitoojad on süidi. Umbes nõnnasi, et Kapa-Kohilas keski pakib pakteri paberisse, kleebib kuvääri kinni, maksab margiraha ära ja viskab postkasti. Käskjalg paha aimamata toimetab kirja üle mere, nädala pärast keski Austraalias avab ja aevastab. Sedasi see tõbi levib. Pole muud kui kirjakandjad kartsa, posteljonid pokri ja ise jääme ootama, kuna viirus loomulikku surma sureb. Tohtrite arsenalis tema vasta relva ei ole.
Mul akkas kohe peas miskit kumama. Katale ma seda öelda ei tihand, teile avaldan küll. Vata kui aiguseidud sedasi kavalaste levivad, on vast tarkuseidudega sama moodi. Kui laseks ennast analüisida, ehk tuleb välja, et ise olen küll mõistuse poolest tuhm nigu tubakajuurikas, aga kere tarkusepaktereid täis. Endale ei mõju, aga teisi nakatan kõvaste, ainult vüüsilist kontakti on vaja.
Ja siis saab minust prohvessur. Loenguid ma ei pea, oma teadmiste puudujääke kellelegi ei ilmuta. Meestudengitega löön klaase kokku, naisi näpistan kõrvalestast vai kõditan lõua alt ja tiplumeid muutkui sajab. Lihtsalt olen nigu tarkuse autumaat: tagast topitasse turakaid sisse, eestotsast köhin keeniusi välja. Aridus õitseb, teadus areneb ja koroonal pannasse käed raudu. Ütelge veel, et minust pole miskit kasu.