Imelikul ajal elame ikke küll. Minule on kõik ära keelatud. Ei ma tohi kodust sammugi eemale minna. Nigu ust paotad, on kardavoi kaelas. No ega must polegi enam kuskil käijat, aga see teadmine, et ei tohi, vat mõjub ingele. Aga see keskelt kulund vaip, mis minu pealage katab, see võib teha mis ta tahab. Kroonu seaduses nisukest parakrahvi ei ole, mis keelaks koroona ajaks juustel kasvamise. Nii vähe, kui mul neid udemeid on ja needki veel allid – muutkui kasvavad omasoodu ja teha pole miskit. Ükspäe otsisin passi teiste tähtsate paprite ulgast välja, et kaen õige perra, kas mu nimi on ikke Karla vai olen oopis Eesav.
Kata, kurivaim, kah võttis kätte ja otsustas vaimukaks akata. Vahtis mulle tükk aega otsa, siis kostis, et kui Tarvini teoorjat uskuda, siis sinu isa pidi üliinime olema. Ma ei saand esimese jutiga arugi, millest ta kõneleb. Minu isa oli muidugi minust üle, sel ajal olid kõik isad üle, lapsed ei tohtind neile vasta aukuda nigu praega. Kes see Tarvin oli ja mis teoorjus tal kaelas oli, seda ma kah ei tead, vabaduses kasvand inime nigu ma olen. No tema siis köhatas ääle puhtaks, tegi tähtsa näo ette ja seletas, et Tarvin old teadusemees, kes arvanud, et inime on ahvist arenend. Ja et minu isa pidi olema arenemisega nii kaugele jõud, et mina akkan ahviks tagasi arenema.
No siis ma sain aru küll ja kohe kihvatas kah. Ah et mina akaku veel vanast peast puu otsa ronimist arjutama, kui maa pealgi raske koperdada. Uurisin Katat ennast. No ega tema karvastiku jaoks kah kasvukeeldu olemas ole ja tema vaip on minu omast ulga tihedam. Keerab teised kukla taha krunni küll, aga see krunn on juba poole suurem kui ta pea. Otsisin peegli välja, nühkisin vasta püksitagumikku puhaks ja torkasin talle nina alla, et „Pite, frau Katariina!“
Mõikas, kassatead! Kata pold selleks ette valmistet, et vanamehel võib olla ahvi välimus, aga inimese vigurid sehes. Pööras esmalt pahaselt pea ära, aga siis sai oma uumorimeele tegasi. Seisime kahekeste kõrvuti, vahtisime peeglisse ja akkasime korraga naerma. Katal tuli meelde vana rahvatarkus: mis must, see magus; mis karvane, see kallis!
Mina jäin mõtlema, et kui see kallis tollaritesse ümber arvestada, siis pole vist loteriil võita vajagi.
