Vata inimesed on imelikud. Muidu nad kunagi poliidikuid ei usu, aga kui need ikke kokku lepivad ja valetavad kõik ühest suust ja küllalt äbematult, siis usuvad. No mis siis minagi, lähen kah nende usku üle. Aga ühes punktis olen ma teistest ees. Mul on selle olematu äda vasta ead ja äraproovitud rohtu. Odav on see rohi kah, aga et rahval pole odavasse rohusse usku, siis panin talle ladinakeelse nime „umoorikus apsoluutus“.
See rohi tõestab, et viirusest on natuke kasu kah. Alluviin on ukse ees, aga ükski veike maskega pantiit ei julge mu ukse taha tulla ja käratada, et kas trikk vai triit. Et kui triiti ei saa, siis ma sulle triki teen. Ta peab nüid kodus istuma ja kompluutert vahtima. Saatku mulle iimeil, kui tahab. Ma loen ja naeran. Mis trikki sa mulle teha saad? Mina istun kodus sohva peal, võtan pisikese pitsi alluviina ja ammustan alluviinerit peale. Triit missugune, ei miskit trikki.
Katale õpetasin kah kavala triki, aga ma pole kindel, kas ta oma naisterahva peaga sellest õppust võtab. Tema käib ikke iga nädal pangas oma kopikaid üle lugemas, aga seal tuleb ju nüid sabas seista enne kui uksest sisse saad. Ega kõik kunded nii targad ole, et kahte meetert silmaga mõeta mõistavad vai asvaldi peal jalajälgi märkavad. Muutkui trügivad ligi ja külvavad sula surma. No kaegu loomariiki. Skunksil pole sarvi ega kihvu, aga kõik teda pelgavad. Soovitasin, et söögu enne pangasappa minekut kõht omakeedetud rammusat ernesuppi täis, siis on rabapüss laetud ja julgeolek karanteeritud. Nigu pahvaka paned, nii trügija taipab ja taganeb.
Mul on neid trikkisi veel, aga etkel ei saa teile rohkem jagada. Kata trehvas üle mu õla kaema, kui ma eelmist parakrahvi kirjutasin ja siis kandus lahinguväli kodusele tandrile üle. Pean nüid kähku punkti panema ja oma isikliku julgeolekuga tegelema.