Kui mõtlema akata, siis selle jõululaulu sõnad peris õiged ei ole. Seal maal, kus Kristus sündis, nisukest külma aega ei tuntagi. Aga no tema õpetus tungis teistesse maadesse kah sisse ja kuskil siis tehti laul, millest kohalik rahvas aru saab. Las olla, mis sest siis paha on.
Aga jätame nüid need jõulujutud sinna paika. Neist on juba kõneldud küllalt ja pea see aeg jälle käes ei ole, kus akkame uuesti kõnelema. Perimäge minnes läheb kõik kudagi kiiremini. Praega on aeg vabadusest kõnelda, oma riigist ja õigusest seda riiki valitseda oma tahtmist perra. See õigus tuli meile keset külma talve, ainult aritud inimesed kutsuvad seda miskipärast suve räänsuseks.
Vabadus tähendab meie rahvale peremeheks olemist. Ei loe, kas oled peremees riigis, vallas, külas, talus vai popsitares. Igal inimesel oli meie maal koht ja paik, kus tema sõna oli seadus. Suure talu peremees võis küll oma äärberi uksel praalida ja uhkustada, aga popsiüti uksest ta ilma koputamata sisse astuda ei tohtind. See oli omaette kuningriik, mis sest, et kuningal pastlad jalas ja uksest sisse trügijal juhtnahast säärikud. Niisamuti oli riigiga. Ühegi suure riigi valitseja ei tohtind meie maale ilmudes unustada, et ta on külla tuld. Kui ta ihkas seda maad oma võimu ja voli alla saada, pidi valskust kasutama, õigusega ei saand.
Meie kõneleme uhkusega oma vabadussõjast ja vabadusvõitlusest, aga paljud meist ei saa aru, et need kaks ei tähenda sama asja. Vabadussõda lõppes ära nigu kõik sõjad ükskord lõpevad, aga vabadusvõitlus ei oleks tohtind lõppeda. Sõda on ajutine nähtus, võitlus on igavene. Meie akkasime uuesti võitlema alles siis, kui meilt vabadus jälle ära võeti. Andis punnida, aga tagasi saime. Ilma sõjata saime, aga mitte ilma võitluseta. Aga nüid on jälle soss. Alati tuleb võidelda, kesktalvise külma ja suvise soojaga. Aastapäeva puhul pidage neid vana soldati sõnu meeles, ea eesti rahvas, kui tahate vabad olla ja vabaks jääda!