„Kudas ei tee?“ muutus Kata kohe sõjakaks. „Vaata, mis nad praega rahva tervisoiu eaks kõik korda saadavad!“ Akkasin mõtlema – kuripatt, saadavad jah. Arstiabi saamine on palju raskem kui enne viirust. Iga poe ukse taga on palju pikemad sabad kui sõja aegu. Seal tuleb seista vihma ja rahega või kõrvetava päikese käes. See ju kangesti mõnus ja lihtne nagu läbi nartsu nuuskamine. Naisterahva loogika perra võib see tõesti kõik toimuda tervisoiu uvides. Kuulutasin vastuse rahuldavaks ja asusin päevakorra järgmise punkti juurde.
Küsisin, mida õhtaks süia saab. Katal oli eelmises punktis saadud võidust ea meel, küsis, et mida ärrad soovivad. Vastasin, et palun mõtlemisaega. Kuulutasin vaheaja välja ja suskasin nina hinternetti. Vat sellega tegin vea. Tuli välja, et tohigi midagi süia. Rasvane liha ummistab südamesooned ära, suhkur rikub nahavärvi, vürtsid kisuvad veresooned kokku. Sool oiab vedelikku kehas, kohv aga just viib välja, kumpki polevat ea. Soolane kohv peaks siis jusku õige olema, aga see jälle ei meki. Juua kah midagi ei saa. Alkohool äävitab maksa, aga vett ma ammugi ei julge juua, raudne tervis läheb rooste. Viimaks otsustasin, et parem ikka surra omme aigusse kui täna nälga ja läksin konverentsile tagasi.
Meel oli mõru, ütlesin Katale, et vaarita mida tahad, auda ajad mu ühte vai teist pidi. Kus Katal kohe jälle ari punane ja küüned kratsimisvalmis. Aga mina kah enam ei oolind, nähvasin, et uurisin perra. Kõik, mis suust sisse ajad, see su ükskord tapab. Kata tuli mulle lausa kardetavalt ligi ja küsis, kas hinternett seda kah kuulutas, et kõik, mis suust välja ajad, võib su kohe tappa, veel enne õhtasööki.
Konverents lõppes kiirendatud korras. Läbirääkimiste all sõna ei võetud. Nüid on õhtasöök kah söödud, suremine edesi lükatud ja meeleolu neli pluss.