Kord oli jah, aga vot kohust oleks vaja old. Nigu ma selle mõtte olin peast läbi lasknud, nii mu telehvon kõlises. Toru sehest tuli Volli ädine ääl, et ole ea mees, Karla, kirjuta sina, minu pea on tühi. No seal ta on – temal pea tühi, minul süda täis, possil meel mõru. Troika missugune, aga armoonijat netu. Kell tiksub, aeg astub, posteljonid ootavad kärsitult lehepakki, et otsustada, misuke valele aadressile viia ja misuke oopis viimata jätta. Nisukeses olukorras võib paanika tekkida ja kui ta kord tekkinud on, siis jään mina arilikult süidi, sest mul on kõige tülikam kahe karguga paanika eest pakku pääseda.
Ega midagi, otsisin oma tsaariaegse tindipleiatsi välja ja teritasin ära, aga paberile ei sigind midagi. Olin Vollilt kõnetraadi kaudu nakkuse saand, noh. Viimases ädas akkasin mõtlema, teinekord on sellest kah abi. Mõtlesin, et mispärast mind küll nii kauaks siia ilma on jäetud. Meelde tuli, kassa tead. Iga inime peab oma vigadest õppima ja võimaluse korral need vead ka ära parandama. Aga mina olen elus nii palju vigu teind, et nende parandamiseks ei aita kahest eluajast kah. Nii et siin ma siis olen ja kes tahab teada, kui kauaks ma veel siia jään, see peab minust veel kauem elama. Ega ühegi tarkuse omandamine kerge ei ole. Igal eal asjal on omad kõrvalmõjud nigu arstirohulgi. Kaua elamise paha kõrvalmõju on see, et sa võid vanaks saada.
No mis ma ikke pikemalt kirjutan. Pole ju suurt midagi korda saat, millest pajatada. Uus aasta on ammu käes, aga ühtegi revulutsijooni ma ei teind. Neid teevad nüid poliidikud, küll Eestimaal, küll Ameerikamaal. Saavad ilma minuta akkama küll.
Ma arvan, et nüid peaks olema armoonija taastatud. Poss ingab kergemalt, Volli jääb Volliks, Karla jääb lolliks. Aga teie, sõbrad, jääge sedapuhku terveks ja elage see aastake kah üle.