Liine oli minu Kata sõbranna, kuigi temast ulga vanem. Nende pere tehti kohe kulakuteks, kui stalinliku konstituutsija päike Eestimaal paistma akkas. Meil läks ästi, meie talu oli parasjagu nii veike, et maad ära ei võetud, ja parasjagu nii suur, et juurde kah ei pakutud. Männiksaartelt võeti küll, aga esimese küüditamise ajal jäid nad kudagi kahe silma vahele. Kahessa aastat iljem praavitati see eksitus ära.
Sakslaste aegu panti muist vene vangisi Eestimaal taludesse tööle. Männiksaarel oli neid kõva pool tosinat. Neid oiti seal nigu oma inimesi, Liinel oli see paruski peris kenaste suus, Jaak purssis kah. No inimesed said aru, et lihtne vene soldat pold milleski süidi. Mul on selgeste meeles, kuda iivanid nutsid, kui neid talust ära vangilaagri viidi.
Kui Liine oli Paikali taha tiritud, ei akand ta seal kah ädaldama, vaid lõi kõik kümme küint mulda. Akkas toiduks aedvilja kasvatama ja õpetas kohalikele vene naistele kah kõik oma kuntsid kätte. Kui ta siis mõne aasta pärast sai suure surmaga loa mehe manu sõita, oli külanaistel jälle nutt lahti, et Liinekene, kuda me nüid ilma sinuta elatud saame.
Ju nad ikke kudagi said. Jaak ja Liine aga klopsisid endile lauajuppidest osmiku kokku ja Liine akkas loomasi pidama. Kui ajad oli lahedamaks läind, sai minu Kata Liinelt Siberimaalt kirja. Liine oli oma uumorimeele tagasi saand ja kiitles Kata ees, et tema jälle kulak, peab seitset kitse. Eks ta neid lüpsis ja lüpsetud piima kurnas, kulak ju teistmoodu ei saa. Kui pole kedagi kurnata, siis kurnab midagi.
Jaagul ja Liinel läks koguniste õnneks oma kurnatud talusse tagasi pääseda ja seal surra. Pojast kasvas tubli mees, õppis eesti keelt kah korralikult kirjutama ja elab praegagi Eestimaal nigu mees muiste ja mullu. Igal perel nii ästi ei läind. Mina mõtlen täna nendele ja olen südames neile uhke. Sellepärast ongi minu tänane jutt nisuke nigu ta on. Lora ajada jõuab alati.
